Mul on nii hea meel, et lastekirjanikuna tuntust kogunud Look on hakanud kirjutama ka täiskasvanutele, kuna lastele kirjutamine on täiuslikkuseni lihvinud tema oskuse öelda väheste sõnadega palju ja öelda korraga nii hingekriipivalt õrnalt, kui ka teravalt. Pikka aega pärast lugemist mõtlen mõnele lausele ja kananahk tõuseb ihule, samas raamatut mitte lugenud inimesele ei ütleks need lausekatked ilmselt midagi.
„Aeg on pruun ja vedel, õhk ja valgus on otsas. Tummalt tihenev hämarus kannab.“
Omaeluloolise (lühi)romaani esimene kolmandik peaks hinge minema kõigile, kellel on olnud vanaema. Laps kasvab koos Vanaemaga, kes koos mängides ja jutustades, ette lugedes ning ette kujutades annab talle edasi oma põlvkonna mälu, teadmisi ning kogemusi. Ühes arvustuses öeldi selle kohta nii kenasti, et ilmselt leiavad sellest raamatust tuttava üles kõik need, kes on sel ajal kasvanud, neid samu mõtteid mõelnud ja neid samu mänge mänginud.
„Lõhnav niit kümbleb päikeses ja ujutab nad suvega üle. Niit on karikakardest tekk.“
Kaks järgmist kolmandikku raamatust oli mõnevõrra raskemini haaratavad ja krüptilisemad, aga peamiste kandvate teemadena on ikkagi õhus naiseks olemine, kodust kaugel olemine, lein, piirid ning otsused. Ning distsipliin, vajadus. Selg sirge nagu hark, peatuda ei ole võimalik, isegi siis, kui valu on nii suur, et sinu sisse ära ei mahu.
„Suur mõtled sa ja kallad kohvipurule vett, mida tähendab olla suur, mismoodi on kasvada? Mida kardab väike ja mida suur, kuidas julgeda läbi elu, kõigest hoolimata?“
Kurb ja raske ja valus… aga nii hea.
Ilmunud: SA Kultuurileht 2025
Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“ e-kataloogis ESTER
Liis Konovalov
Südalinna raamatukogu raamatukoguhoidja
