„Rändaja udumere kohal“, maal mehest, kes, juuksetukk tuules lendlemas, kaljurahnul lõpmatut udumerd silmitseb, on usutavasti nii mõnelegi kooliõpikust, mõne raamatu esikaanelt või popkultuurist tuttav. Florian Illiese „Vaikuse võlu“ on raamat selle maali autori, Caspar David Friedrichi elust, loomingust ja mõjust, mis avaldati kunstniku 250. aastapäeva puhul. Siiski pole raamatu näol tegu puhta ja range biograafia või teosteanalüüsiga.
Kuigi Illies on hariduselt kunstiajalooline ning raamatust leiab Friedrichi eluloo, teoste loo ja analüüsi ning küllaldaselt ajaloolisi fakte, võlus mind selle raamatu puhul enim just tõik, et tegu ei ole klassikalise elulooraamatuga. Põimides pigem ajaloolisele romaanile iseloomulikud pildikesed kunstniku igapäevaelust, tema mõtteid ja olemust kajastavad kirjalõigud ning hüpped kunstniku kaasaja ja hilisema ajaloo vahel, on Illies loonud põneva mosaiigi, mille kaudu nii Friedrich kui ka tema teosed lugemise ajal minu vaimusilmas ellu ärkasid. Struktuurilt jaotub raamat elementide (tuli, vesi, maa, õhk) alusel neljaks osaks, mis tundub Friedrichi maalidelt vastu vaatavatele suurejoonelistele loodusmaastikele mõeldes igati loomulik. Sellisest korrast kinni pidamiseks on Illies meeldivalt sõnamänguline.
Veel meeldib mulle raamatu puhul see, et see on faktirohkusele vaatamata kergesti loetav. Kuigi nutitelefoni või arvuti ligidal hoidmisest, et lugemise ajal tekstis esinevate nimede või sündmuste kohta lisainfot otsida, on kahtlemata kasu, pole see siiski teksti jälgimiseks ja mõistmiseks ilmtingimata vajalik, sest enamjaolt on Illies ise juba kõik mõistmiseks hädavajaliku välja toonud. Seepärast sobib raamat ka lugejatele, kellel ajaloo ja kunsti valdkonnas põhjalikke eelteadmisi pole. Et Illies kirjeldab aga tekstis mitmeid maale, tekkis minul isiklikult lugemise ajal siiski sageli soov ka kirjeldatud maalide fotod Internetist üles otsida.
Alapealkirjale sobivalt on aeg raamatus väga olulisel kohal ning seda mitmel loel. Lisaks jutustuse hüppamisele Friedrichi kaasaja ja hilisemate ajahetkede vahel toob Illies väga ilmekalt välja, kuidas üht kunstnikku võidakse erinevatel perioodidel kord ülistada, siis vanamoeliseks tembeldada, unustuse hõlma vajuda ja siis jälle taasavastatud ning ümbermõtestatud saada.
Oma eluajal Friedrich Illiese järgi suurt menu ei leidnud. Ka Goethe, oma aja jumalus, kelle soosingut Friedrich raamatus koomilisena mõjuvates episoodides otsib, ei paistnud kunstniku loomingust just vaimustuses olevat. Samal ajal on Friedrichi maalidel olnud suur mõju näiteks luuletaja Rainer Maria Rilkele, Samuel Becketti näitemängule „Godot`d oodates“, Walt Disney „Bambi“ loodusvaadetele ning veel paljudele teistele. Et tänapäeval ripuvad Friedrichi maalid tuntud muuseumide seintel, pole maalide teekond ja lugu mõistagi kaugeltki mitte lõppenud. Nagu Illies kirjutab, avastab iga aeg Caspar David Friedrichit omal moel. Seda, mida toob tulevik, me praegu veel öelda ei oska. Maalid ise aga ei muutu.
Varasemalt on Florian Illiese sulest eesti keeles ilmunud raamatud „1913. Sajandi suvi“ (2017) ja „Armastus vihkamise aegu“ (2023). „Vaikuse võlu“ soovitan lugemiseks kõigile ajaloo-, kultuuri- ja kunstihuvilistele, samuti neile, kellele Florian Illiese varasemad raamatud meeldinud on, ning ka neile, kes otsivad mõneks õhtuks ilusat lugemist.
Ilmunud: Tänapäev, 2025
Tõlkija: Triin van Doorslaer
Florian Illies “Vaikuse võlu” e-kataloogis ESTER
Grete Pärn
Väike-Õismäe raamatukogu raamatukoguhoidja
