Lugu kunstnikust, tema modellist, kuulsast maalist ja räigest ajaloo-perioodist…
Raamatu esimene osa, esimesed ca 100 lehekülge tekitasid emotsiooni, et see on üks väga ilus raamat. Ajakirjanik Eda Post kirjutas rohkem kui 10 aastat tagasi artikli selle maali loost ning kirjutas muuhulgas ka nii:
„Olid viimased kuldsed aastad paljurahvuselise impeeriumi pealinnas, kuigi vaevalt seal seda tollal aimati. Viin oli üks maailma kultuurikeskusi: ooper, teater, ülikool, kirjanduskohvikud. Seal töötasid teiste seas heliloojad Gustav Mahler ja Arnold Schönberg, filosoof Ludwig Wittgenstein, psühholoog Sigmund Freud. Euroopa kujutavas kunstis võidutses art nouveau ehk juugendstiil. Viinis esindas ühe tähtsamana uut voolu 1862. aastal sündinud ja karjääri teatrikunstnikuna alustanud Gustav Klimt, kelle töid jõukad pered vaimustatult tellisid.“
Esimene osa lõpetas ka selle raamatu väga ilusa osa…
1918. aastal suri Klimt 55-aastaselt infarkti ja temast jäi maha hulgaliselt pooleli töid. 1925. aastal suri 43-aastaselt meningiiti ka Adele Bloch-Bauer, kellest jäi maha kunsti- ja kirjanduskogu. Aastal 1923 koostatud testamendi järgi päris Adele vara abikaasa Ferdinand, aga naine soovis, et pärast Ferdinandi surma kingitaks Klimti tööd Austria riiklikule galeriile.
Raamatu teine osa on vastik-vastik-vastik… See räägib ajast, mil Austrias võimutsesid natsid ning nende üheks eesmärgiks oli juutide alandamine ja hävitamine, juutide varanduse (sh kunstiväärtuste) varastamine. Kõige rohkem tegi mulle haiget see, kuidas vaeste juutide linnaosas elavaid eakaid juuditare sunniti pesema tänavaid käsitsi ning pesuveele lisati hapet… Ja naisi peeti üldse sõjasaagiks ning nende teotamise (vägistamise) puhul võidi ka rassilise puhtuse doktriini eirata.
Kunstiväärtused osalt säilisid ja neid püüti hoida turvaliselt, aga osalt need paraku ka hävisid.
Raamatu kolmandas osas, pärast sõda, tuli kõigil oma elu riismed uuesti kokku koguda:
„Meeleparandust polnud palju leida. Austria uppus enesehaletsusse. Viin oli varemeis. Liitlasvägede pommirünnakud olid sajanditevanuse arhitektuuri rusuhunnikuteks muutnud. /…/ Tänavatel lonkasid amputeeritud jäsemetega inimesed. Sada tuhat Viini naist varjas oma vägistamise traumat. Inimesed müüsid toidu ostmiseks väärisesemeid või oma ihu.
Mõrvatud oli üle 65000 Austria juudi. Hinnanguliselt 5500 juuti oli Austrias ellu jäänud. Umbes 130 000 Austria juuti oli põgenenud ja paljud ellujäänud olid rännanud välismaale. /…/
Juudid, kes sel troostitul sõjajärgsel perioodil Austriasse tagasi tulid, olid väsinud ja kurvad. Nende sugulased ja omaksed olid mõrvatud…
Vähesed juudid pöördusid koju tagasi.“
Ja kunstiteoste tagasisaamine oli peaaegu võimatu:
„Enamiku eakaid juudi pagulasi, kes tulid oma kunstiteoseid tagasi tahtma, saatsid Austria ametnikud tagasi, nõudes, et pagulased tõendaksid maalide kunagist neile kuulumist. Paljud ellujäänud olid kaotanud igasugused tõendid siis, kui nende kodud üle võeti, või siis kinnitati neile, et nende pere oli teosed ära kinkinud. /…/ Austria Galerii Klimti-kollektsioon oli saavutanud maailmaklassi taseme juudi kodanikelt sõja ajal röövitud maalide omandamise teel…“
Kunstiteoste tagastamisest ja kohtuveskite jahvatamisest kirjutab ka Eda Post:
„Kes oleks võinud arvata, et Viini ajalugu hakkavad jutustama tema maalid?
Adele ei olnud enam kaunis saladus. Viiniltki oli võetud tema salapära, sest Adele ja teised röövitud Klimti naised muutsid linna suhet oma minevikuga.“
Selline aega- ja süvenemist nõudev raamat.
Raamatu kiituseks tuleb veel mainida, et sellel on korralik ja ülevaatlik sisukord, korralikult tehtud märkused, kasutatud allikad, isikunimede register, illustratsioonide nimekiri jmt. Jah, illustratsioonid võiksid ju olla värvilised, aga see oleks teinud raamatu ilmselt liiga kalliks.
Raamatu tutvustus kirjastuse lehel.
***
Ilmunud: Varrak, 2016
Tõlkinud Aldo Randmaa
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik