Eesti filoloog ja folklorist Marju Kõivupuu kirjutab sellest, mida ta väga hästi teab, juba kasvõi oma isiklikest looma-omamise ja -pidamise kogemustest lähtudes. Ta kirjutab loomadest eestlase elus nii vanal ajal kui ka tänapäeval, tuues lõputult näiteid rahvapärimusest. Ja kuna loomad ei kuulu ainuüksi eestlaste ellu, siis on ta raamatusse põiminud ka teiste rahvaste ja erinevate kirjatükkide (sh Piibli) looma-teemasid.
Marju Kõivupuu toob esile ameerika psühholoogi Harold Herzogi kaks huvitavat mõtet – inimese ja loomade peamine erinevus on inimese armastus (lemmik)loomade vastu – loomadel puuduvad lemmikloomad. Lisaks ka see, miks me ühtesid loomi sööme, teisi nunnutame, aga kolmandaid tahame iga hinna eest hävitada. (lk 11)
Miks osade loomade kohta on rohkesti pärimuslikku materjali ja miks näiteks 2017. aasta loomaks valitud metskitse kohta pole kuskilt leida pärimuslikku materjali, mis peegeldaks vanade eestlaste suhtumist sellesse graatsilisse looma… Autor selgitab:
„Loomadega seotud pärimus näib peegeldavat ja/või kajastavat esmajoones inimesele olulisi, ohtlikke ja/või mingil muul põhjusel tähelepanuväärseid metsloomi. Neile loomadele, kellega inimestel on olnud neutraalne suhe, pole erilist tähelepanu pööratud.“ (lk 15)
Äsja meie rahvusloomaks valitud-nimetatud HUNT on esimene loom selles raamatus, kellest pikemalt juttu. Muuhulgas ka hundi ja üleüldse metsloomade nimedest/nimetustest:
„Maagilise mõtlemise kohaselt on usutud, et kellegi õige nimega kutsumine viib kokku selle nime kandjaga, sestap kasutati metsloomadest kõneldes rohkelt eufemisme ehk peitnimetusi.“ (lk 18)
Hundist veel, muistendites-müütides kirjapanduna:
„Rahvusvaheliste motiividega dualistlike tekkemuistendite kohaselt on hundi loonud kas jumal või kurat. Vastavalt loojale kujutatakse rahvajuttudes ja -muistendites hunti omakorda kas heana või halvana. Vanakuradi loodud soel on kivist või tammekännust süda, sellepärast ei tohtivat sutt kiviga visata ega tammepuust malakaga lüüa – kiviga visates ja tammemalakaga lüües saavat susi „südant“ ning väge juurde ja ründavat vastast veel ägedamalt. Susi on arvatud olevat ka vanakuradi hobune ja kui va vanasarvik ise hundi seljas ratsutab, siis ei saa hunt koduloomi murda. /…/
Jumal olevat aga hundi loonud vaeslaste pärast – kui ei oleks hunti, jäänuks vaesed lapsed nälga, sest poleks olnud tarvidust kedagi karja saata…“ (lk 22-23)
Iga loomapeatüki lõpulõik käsitleb selle looma ilmumist unenägudes. Hundi kohta arvab vanarahvas nii:
„Kui hunt ilmutas ennast unenägudes, siis oli oodata kosilasi, kuid sedagi, et tegemist võib tulla mõne halva inimese või kohtuga. Hundi unesnägemist tõlgendati ka surmaendena…“ (lk 37)
KODULOOMAD ja loomad üldse on aastatuhandeid olnud inimkultuuri osaks.
Talupoja elu- või koduringi moodustasid kultuurmaad – haritavad põllud, talu, taluõu ja sellel asuvad hooned. Kuid talupoja koduringi kuulusid ka kodu- ja põllumajandusloomad… Lugupidavast suhtumisest koduloomadesse annavad tunnistust arvukad ülestähendused rahvaluulekogudes, kust nähtub, et talu loomi on eriliselt meeles peetud rahvakalendri tähtpäevadel ning kõikide loomade aastaringset kohtlemist on saatnud arvukad maagilised toimingud, mis pidid tagama loomade tervise ja sigivuse… (lk 107)
Maagiliste rituaalide eesmärk oli tagada loomade hea tervis ning seegi, et kari püsiks metsakarjamaadel kenasti koos ja loomad ei satuks kiskjatele saagiks. Loomade otsaette tehti kurja peletamiseks ristimärke, samuti lasti loomadel astuda üle mõnest raudesemest, et nende jalad oleks karjatamisperioodil terved jne. Mõnel pool pandi lauda lävepaku alla või visati üle karja kanamuna – loodeti, et seegi rituaal kaitseb loomi. (lk 110)
KOERAST:
„Kurat valvab või kaitseb deemonliku musta koera kujul peidetud varandusi. Selline muistend on seotud näiteks Haapsalu lossiga, mille rikkalikke varandusi valvab suur must koer…“ (lk 119)
Eestis elavate vanausuliste seas on käibel kristlik pärimus, mille kohaselt oli koer see, kes juhatas tagaajajad püha perekonna jälile, ning seetõttu ei lubata koera tuppa. (lk 121)
Kui kassipoja eest on olnud kombeks anda sukanõel, et temast kasvaks terane kass, kes püüaks hästi hiiri, siis kutsika eest anti vanasti peotäis soola või tubakat, et temast kasvaks mõõdukalt ja mõistlikult kuri koer, kes hakkab oma uut peret hoidma, ei võta võõraid kergesti omaks ega oleks nendega liiga sõbralik. (lk 125)
Tarvastu kihelkonnast on pärit selline lugu kassist ja koerast:
Kass oli ennemuiste omale tare ehitanud ja kutsunud omale ka koera abiks. Aga koer ei võtnud kassi nõu kuulda, vaid ütelnud: „Mina ei hakka küll seda vaeva nägema, parem võin väljas magada. Pistan nina saba alla, siis on sooja küllalt.“ Sestsaadik on kassil hea põli. Magab alati soojas toas kuna aga koer väljas peab valvama. (lk 134)
KASS aga jääbki mu raamatututvustust lõpetama:
„Rahvauskumustes peetakse kassi pigem riukalikuks, salakavalaks ja isepäiseks olendiks, keda peab igaksjuhuks kartma ja kes võib tuua õnnetust. Kass, iseäranis musta karva kass, on ka kuradi üks ilmumiskujusid ning kesk- ja varauusaegses Euroopas tuntud nõialoom või nõia saatanlik abiline.“ (lk 137)
Tänapäeval usutakse sedagi, et kassid suudavad kodust halva energia eemal hoida ning näitavad pererahva suhtes vaenulikele inimestele koha kätte… (lk 139)
Öeldakse, et koer hoiab inimest, kass kodu, sestap ei pruukinud teisest perest toodud kass alati uues kohas paigale jääda. Talurahva hulgas oli paiguti tuntud uskumus, et kassi ei tohikski kolides endaga kaasa võtta, siis kaob majast õnn. Et kass hakkaks (uut) kodu hoidma, soovitati kassilt kolmest kohast karva lõigata, need palkseina sisse panna – siis ei lähe kass uuest kodust kuhugi. (lk 141)
Kes aga unes kassi näeb, võib ilmsi kohtuda mõne kiusaka inimese või kavala peigmehega. Kui kass unes küünistab, võib see tähendada riidu, vargust või haigust. (lk 144)
Rahvapärimus looduse ja loomade kohta köidab inimesi ka nüüd – ja eriti nüüd –, mil moodne maailm kipub loodusest üha enam eemalduma. Just loomadega seotud pärimuse muutumine ja teisenemine on motiveerinud Marju Kõivupuud kirjutama raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetele.
- Kirjastus tutvustab raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda.
- Ja raamatu autor teeb üsna põhjaliku kokkuvõtte raamatust
***
Ilmunud: Tänapäev, 2017
Sari „Looduse lood“
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik