Raamatu esilehel on kaks vägagi kõnekat motot:
Kui kõik teed on suletud,
jääb üle vaid tee üles.(Franz Werfel)
Tipp ja sügavik –
see on nüüd üheskoos!(Friedrich Nietzsche)
Raamat on raamatu, isikliku pihtimuse või testamendi kirjutamisest. Mina-tegelane Gerold Ebner, kes on üritanud olla kirjanik või vähemasti eri tööotsi tegev abitööline, tõuseb ühel oktoobrikuu hommikul enne kukke ja koitu ja ronib Bocksbergi mäele.
Raamatu algus- ja lõppstseen Bocksbergil, kus Gerold end maa ja taeva vahel avab, moodustavad jutustuse raami. Selle vahele mahub väljastpoolt nähtuna silmapaistmatu, väike ja tühine elu, sisaldades armastust ja rõõmu, meeleheidet ja traagikat.
Raamjutustus ongi see, mis toimub üksildases paigas, 726 meetrit kõrgel mäel.
Gerold selgitab:
„Minu kirjutis, mida käes hoiate, on kirjutatud käsitsi paberile ja pole kuhugi salvestatud, mitte üheski digitaalses, avalikkusele kättesaadavas arhiivis. Ja ometi on see osa tegelikkusest, see on reaalne, nii tõene, kui ma oma subjektiivsest vaatepunktist saan midagi tõeseks nimetada. See eksisteerib nii, nagu eksisteerin mina, ja sellest alates, kui see on teie käes, on see saanud osaks reaalsusest – nii nagu minagi. Ning ometi mitte ühegi otsimootoriga leitav. Nii lihtsalt maailm ei toimi. Mida iganes me mäletame, ei ole me seda guugeldanud, vaid läbi elanud. Meile jäävad ainult kõikehaaravad meeltekogemused. Neid aga ei saa me virtuaalseks muuta.“ (lk 53-54)
Raamatu lõpuleheküljel on Gerold jõudnud lõppu: viimane punkt, seejärel kirjaplokk kilekotti ja kilekott kaljunuki alla…
„Pime on, külm. Mu vaim on selge – nii selge kui see olla saab, sestpeale kui viimaste kuude üksildus hakkab mul piiri tegelikkuse ja hallutsinatsioonide vahel hägustama. Täna aga olen hoidnud end meelemõistuse juures ja mitte lasknud end oma kavatsuses eksitada. Kõik on tehtud. Nüüd mu keha külmetab ja väriseb. Hoolimata kahest paarist pikast aluspesust, villastest sokkidest, tuulekindlast jopest. Külm on mulle vahepeal lausa kontidesse pugenud. Hoolimata termokinnastest on sõrmed nii kanged, et vaevalt suudan edasi kirjutada. Hea, et ma ei pea seda enam tegema. Minu töö on tehtud. Kell on 21.38. Kottpime. Minu ümber on öö. Üheainsa sammu pean ma veel tegema.“ (lk 222)
Kas ja mis veel edasi juhtub… ei teagi. Oleks nagu kõik lõpetatud, aga äkki siiski…
Tipp ja sügavik –
see on nüüd üheskoos!
(Friedrich Nietzsche)
__________________________
Raamatu autor, Austria muusik ja kirjanik Hans Platzgumer oli 2017. aastal kirjandusfestivali „Prima vista“ külaline. Samasse aega jääb ka Postimehes avaldatud intervjuu ning muuhulgas ütles ta:
„Kirjanik on ju iseenesest väga üksildane elukutse. Töötatakse üksinda, sukeldutakse iseendasse.“ (PM, 08.05.2017)
Ta alustas oma karjääri professionaalse muusikuna, kirjutades ja esitades muuhulgas sellist muusikat.
***
Ilmunud: Toledo Kirjastus, 2017
Tõlkinud Piret Pääsuke
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik