“Armastatu viimane kiri” on armastusromaan kõige paremas ja kvaliteetsemas mõttes ning võib hästi sobida ka neile, kes muidu nii-öelda naistekaid väga ei loe.
Raamat võib ehmatada veidi oma paksusega – ikkagi ligemale 500 lk, kuid lugu on haarav ja lugemine edeneb kiiresti. Tegevus toimub mitmes erinevas ajas, seepärast tuleb peatükki alustades hoolega jälgida ja kaasa mõelda, et segamini ei läheks.
Lugu algab 2000ndate alguses, kui noor ajakirjanik Ellie Haworth otsib materjali uue artikli kirjutamiseks. Ta leiab arhiivist mitu 1960ndatel kirjutatud armastuskirja. Kirjade emotsionaalsus jääb teda painama ning ta tahaks väga teada, mis tolleaegsetest armastajatest sai. Nii otsustab ta asja uurima hakata. Paralleelselt Ellie uuringutega saame lugeda lugu Jenniferist. Ta ärkab aastal 1960 pärast õnnetust haiglas ning ei mäleta midagi sellest, kes ta on või mis temaga juhtus. Teda külastab seal abikaasa, kelle vastu ta ei tunne justkui mitte midagi. Asi ei lähe paremaks ka siis, kui mees ta koju viib. Kodu on kaunis ja Jennifer näeb, et nad on elanud väga jõukalt. Siiski ei mäleta ta endiselt midagi ja kõik tundub nii veider. Ühel hetkel leiab ta peidetud armastuskirja ja siis veel mitu taolist ning hakkab mõistma, et tegelikult armastas ta vist oma abikaasa asemel hoopis kedagi teist… Aga keda? Kus see salapärane armastatu siis on, kes talle neid ilusaid kirju kirjutas?
Raamat on väga emotsionaalne, kohati kurb ja nukraks tegev, aga väga kaugel mõnest läägest naistekast, mis võib-olla on nii mõnedki armastusromaanide lugemise juurest eemale peletanud. Väga ilus lugu!
***
Ilmunud: Rahva Raamat, 2020
Tõlkinud: Raili Lass
Leia e-kataloogist ESTER
Ketlin Rauk
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja