Marie Underi sügisluule valimik on tema loodusluule sarja neljas, viimane raamat. „Kevad” ja „Talv” ilmusid 2012. aastal ning „Suvi” 2013. aastal. Sügisluule värvipalett on küll teistest aastaaegadest tumedam, kuid ometi ikka renessanslikult rikkalik: siin leidub pihlade ja õunte puna, pilvede violetti, sinetavat ploomi, roostekarva, havihalli, saatuse musta tuult ja oru rohelist väravat, heledat lastelusti, merilindude valgust ning lehekulda. Underi sügishämarus on soe ja sõbralik, emalikult armas ja hingeline, harras ja ilujanune. Isegi kõige koledamas tormisuus, mis rüvetanud aias roosid valged ning närtsitanud haljad pärjad, leiab autor ikka troostiks kirju trotsiva astri. Kuid tegemist ei ole ainult luuleraamatuga. Eri luuletsüklite vahel on eesti kunstnike teosed sügisest. Raamat ongi omamoodi sümbioos Eesti luulest ja kunstist, pakkudes ehedaid tundeid ja tugevaid emotsioone kaunis kujunduses.
Marie Underi sügisluule valikkogu ESTERis
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Marie Under: Sügis. Valikkogu koostanud Sirje Kiin (Tammerraamat, 160 lk)
————————–
Sirje Kiini peetakse Marie Underi luule, tema elu ja loomingu tunnustatud uurijaks. Aastail 2012-2014 andis kirjastus Tammerraamat välja neli aastaaegadest lähtuvat korralikult kujundatud kõvakaanelist loodusluuletusi sisaldavat luulekogumikku.
„Sirbis“ avaldas Õnne Kepp 2015. aasta suvel ülevaate-arvustuse kogu raamatusarjast. „Sügise“ kohta arvas ta nii:
„Sarja kolmanda raamatu „Sügis“ juures tekib põhimõtteline küsimus: mis on loodusluule? Seda terminit on kasutanud koostaja kogumike saatesõnas ja see on ka ettevõtmise peamine seisukoht. Traditsiooni järgides ja klassikalist kirjandusteadust meeles hoides on ju asi selge, kuid minu arvates peab vahet tegema loodusluuletuse ja loodusluule vahel. Küsimus on selles, kas tekstis on kirjeldatud pelgalt loodust (siis on see tõesti loodusluule) või öeldakse selle abil midagi muud. Underil on palju klassikalist loodusluulet kolmes esimeses kogus, kuid juba siin on need paljudel juhtudel armastusega seotud, pole nii-öelda „puhtad“.“
Üks luulenäide:
Jalg sügislehis raja rusket lõnga keriv,
Läen, kuna silma seletab suve surm.
Ju sületsi mind embab pargi kuldne kurm.
Meel, loodud igavesti kärsevaks, kahepaikseks,
Veel mälestuste mureleiva kuivand koorukesi näriv,
Jääb hilju ujeduse õhetuses vaikseks.
———–
katkend „Jalutusel“, lk 65
Imeliselt novembrikuusse sobiv, tummine valikkogu. Vapustavalt rikas kujundlik keel! Väga meeldib ka selle raamatusarja kujundus: väärindab Underi luulet veelgi.
Hea ja kvaliteetne trükis. Sügisluules on ootamatult palju värve, sügis polegi hall ja trööstitu. Seda kinnitavad ka valitud kunstitööd. Hea, et on märgitud ka originaalide mõõdud.
Kirja on pandud ikka see, mis hingel…
Kusagil ootab üks maja, kusagil ootab üks maa.