Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
„Mitzi“ moto „Tol ajal oli mul marmosett Mitz, kes käis minuga peaaegu igal pool kaasas, istudes mu õlal või vestipõues“ pärineb Leonard Woolfi autobiograafiast. „Too aeg“ oli aastad 1934–1938 ja maailm liikus vastu XX sajandi teisele suurele sõjale. Nunez on mälestustest, kirjadest ja päevikukatketest lõimede külge põiminud loo väikesest loomast ja suurtest isiksustest tema ümber.
Sigrid Nunez on Ameerika rahvusliku kirjandusauhinna pälvinud kirjanik ja loovkirjutamise õppejõud.
Vaata raamatu „Mitz“ saadavust meie raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Woolfidel olid omad erinevused, aga nad armastasid teineteist. Mõlemal oli kindel päevakava, naisel pikad jalutuskäigud ja mehel kannatlik hoolimine loomade vastu. Nad tundsid paljusid loomeinimesi.
1934.-1938.a sõjaärevus. Marmorahv päästab ohtliku olukorra.
Kahju, et metsloomi kodustati.
Lihtne ja liigutav jutustus, mille kirjutamisesse läks autoril kahtlemata tohutu eeltöö. Nunez pakub välja oma nägemuse Woolfide argipäevast koos mitmete loomadega, nende seas troonimas isemeelne Mitz. Tema kiindumus oma päästjasse, Leonard Woolfi paistab välja igast peatükist. Väike keha, aga suur hing. Ohtrad ääremärkused annavad aimu, kui lai oli Woolfide abielupaari tutvusringkond.
Elulood on võluvad (ka marmoseti oma). Ja see ei häiri üldse, et võibolla PÄRIS niiviisi kõik polnud. Armas raamat!
Võluv, armas pilguheit sellele ajaperioodile, kus elas marmosett Mitz. Ja kõigile tema ümber.
Armas lugu väikesest ahvipoisist Mitzist, tema peremehe ja perenaise elust, nende tegemiste, sõprade ja kirjanduse taustal. Kohati leidub lapselikke mõtteid ja seiku seoses Mitzisse suhtumise ja loomariigis asetleidvate sündmuste taustal.
Mul läks umbes kakskümmend lehte aega, et arusaada, et Mitzi omanik on Virginia Woolf. Pärast seda lugesin hoopis teise tähelepanelikkusega edasi.
Raske on lugeda metsiku looma elust, kes inimeste metsikuse tõttu on sattunud kultuursesse ümbrusse selle loojatega üksteist vastastikku päästes.
Soovitaksin seda raamatut pigem kirjandus- kui loomahuvilistele.
Kuna ma pole Virginia Woolfi “Flush”i lugenud, siis võimalik, et nii mõnedki viited läksid minu jaoks kaduma. Kindlasti Nunezil vedas, et lisaks kahele järjestikusele koerale oli Woolfide perekonnas ka ahvike, sest arvan, et raskem oleks olnud ka koerast kirjanike perekonnas kirjutada nii, et see poleks olnud liiga sarnane Virginia Woolfi kirjutatule ?!
Õnneks meeldivad mulle lisaks loomaraamatutele ka elulooraamatud, seega nautisin, hoolimata sellest, et minu teadmised Briti kirjandusest ja Bloomsbury rühmast on üpris pealiskaudsed.
Vaga armas lugu ahvipoisist Mitzist ja tema peremehest ja perenaisest . Minule selle jutu lugemine jattis vaga sugava mulje.
Autor on öelnud, et see raamat on vaid 10% ilukirjanduslik ja umbes nii see mõjuski. Siin on tunda kui palju tööd on sellesse pisut alla 100 leheküljelisse raamatusse pandud. Raamatus käsitletud ajaperiood on lühike ja autor on andnud enda parima, et aega, perekonda ja neid ümbritsevaid inimesi kirjeldada ja konteksti seada. Nauditav, liigutav, mõnus lugemine.