„Kes oleks nii rumal, et ei laseks lahti, sest kõik, millesse oleme kiindunud, kistakse meil käest?“
Kui ta elukaaslane on suremas, toob Mark varjupaigast koju noore kuldse retriiveri Beau, voodihaigele seltsiks. Neil on juba must labrador Arden, nii et nüüd on Marki peres kaks koera. Need koerad on Marki päästerõngad elu kõige raskemal ajal. Nad on tema rõõm ja lohutus, kui hinges on pimedus. Nad on elujõu allikad. Ja nad on siin loos peategelased. Aga mitte ainult koertest ei räägi see raamat.
Mark Doty kirjutab armastusest, kirjeldamatust kaotusevalust ja meeleheitest, lähedusest teise inimesega ja rikastavatest aastatest koos teise olendiga, koeraga. Kirjutab inimeseks olemisest. Ja teeb seda tundlikult, ent mitte põrmugi sentimentaalselt. „Kui me ei võta endasse osakestki meid ümbritsevast raskusest, on see sama hea, kui meid polekski siin olnud.“
Olles ise pool aastat tagasi oma 16-aastase koera kaotanud, oli seda raamatut väga raske lugeda, kuid mingil kummalisel kombel leidsin ma sellest raamatust ka veidike lohutust. Koera kaotust ei mõista need inimesed, kellel neid ei ole ja nende meelest võib alati uue võtta, aga oma perekonnaliikme kaotust ei saa tegelikult millegagi korvata. Nagu Mark Doty ütleb: „Nende töö on lihtsalt rõõmu toomine maailma.“
Raamatu autor pidi lisaks koerte kaotusele kõrvalt vaatama ka oma elukaaslase vaikset hääbumist ja surma. Lisaks veel 11. septembri sündmused, mis otseselt või kaudselt puudutasid väga paljude inimeste elu. Nii et raamatu kokkuvõtteks võiks kasutada lauset Vergilius’e „Georgica’st“ : „Kõikide asjade loomuses on muutuda hullemaks.“ Kuid raamat ei ole siiski täiesti masendav, vaid pigem on tegu ilusate mälestustega möödunud aegadest ja allesjäänute jaoks läheb elu ju edasi. Mark Doty leidis endale uue elukaaslase ja võitis raamatuga „Koera-aastad“ 2008. aastal Ameerika Raamatukogude Assotsiatsiooni auhinna.
Triin Soom
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER