See raamat räägib Eestist. Miks just Eestist? Viimase paari aasta jooksul on maailma haaranud raevukas väitlus, mille saab taandada ühele lihtsale küsimusele. See on küsimus, mida veel mõne aasta eest ei esitanud keegi.
„Kas kapitalism toimib?“
Mõned usuvad, et kapitalism mitte üksi ei toimi, vaid lööb ka õitsele ja et seda tõendab see, mis toimub väikeses Eesti-nimelises riigis.
……
Eesti, mis oli kunagi ääremaa, on nüüd riik, mis on maailma juhtimisteemaliste arutelude keskmes (lk. 13).
Just Eesti edu ja edutuse üle arutleb afrokariib Abdul Turay oma esimeses raamatus „Väike valge riik“. Olgu öeldud, et afrokariib on vaste Ameerika Ühendriikide afroameeriklasele. Sõna tuleneb faktist, et valdava osa Ühendkuningriikide mustanahaliste juured on Kariibi mere piirkonnas.
Mõned sõnad autorist. Abdul Turay sündis 1967. aastal Inglismaal Chemsfordis ning on õppinud Londoni Metropolitani ja Tampere ülikoolis ning New Yorgi osariigi ülikooli Cortlandi kolledžis. Eestisse tõi Turay 21. sajandi algusaastatel, nagu suure hulga välismaalasi, armastus eestlanna vastu. Ta kirjutab arvamuslugusid mitmetele väljaannetele – näiteks Postimees ja Eesti Päevaleht.
Raamat on jagatud kaheksasse ossa või teemasse.
Esimesena on teema rass ja identiteet. Abdul Turay kirjeldab värvikalt oma kadalippe Eestisse pääsemisel. Siinkohal tooksin ühe hea näite reaalelust:
Piirivalveametniku vaatevinklist oli aga (Simon) Chen (Suurbritannia saatkonna töötaja) hiinlane, kes väidab end olevat Briti saatkonnast ja kinnitab, et neeger olevat tegelikult inglane. Ametnik ei jäänud teda uskuma (lk. 21).
Vaatluse all on iibe alanemine ja sellega kaasnevad võimalikud stsenaariumid: head – „Hansa Liit II“ ja „Skype´i saar“; halvad – „Lõuna-Soome“ ja „Riigi tagasitulek“. Rahvaarvu vähenemisega seoses vaadeldakse ka eestlaste suhtumist muulastesse.
Raamatu teine osa keskendub sellele, kuidas Eesti riik on just poliitiliselt jõudnud siia, kus me praegu oleme. Autor toob ära Eesti eduloosse uskujate ja skeptikute arvamuse meie lähiajaloos toimunule. Lähemalt keskendutakse ka IRL tegevusele.
Kolmanda peatüki pühendab Abdul Turay Andrus Ansipile, Reformierakonnale, nende edule (?), Pronksiööle ja 2008. aastal alanud kriisile.
Võrdsuse põhimõtetele vastavalt võtab Abdul Turay järgmisena uurimise alla ülejäänud parlamendis esindatud erakonnad – Keskerakonna ja sotsiaaldemokraadid. Ta vaatleb Keskerakonda määratlevat kolme iseloomuliku joont – ideoloogia, orientatsioon ja juhtimine. Sotsiaaldemokraadid olid Eesti Wabariigis mõjukas jõud. Taasiseseisvunud riigis ei ole nad veel päriselt oma kohta ja staatust saavutanud – just selle põhjuste üle autor arutleb.
Poliitika ja poliitikud vaadeldud, keskendub Abdul Turay ärikultuuri ja sotsiaalse õigluse teemadele. Esimese kohta toob ta kaks reaalelulist näidet. Sotsiaalse õigluse osa alapealkirjadeks on heaolu, tervishoid, haridus, suletum ühiskond? ja erinevad arusaamad.
Seitsmendas osas vaadeldakse Eesti meediat – nii üldiselt, peatoimetaja, majandustoimetaja kui ka arvamusliidri vaatenurgast.
Viimaks lahkab Abdul Turay Paul Krugmani ütlusi ja nende vastukaja.
Millisele järeldusele Eesti edu/edutuse ja murede/rõõmude kohta Abdul Turay jõuab, peab juba ise järele uurima. Öelda võib vaid nii palju, et tegemist on suhteliselt erapooletu pilguheiduga Eestile ja eestlastele, meie kultuurile ja poliitikale.
Teos on rikastatud intervjuudega.
Kellel on soovi rohkem Abdul Turay kirjatöid lugeda leiab need aadressilt http://estoniatoday.blogspot.com/
Head lugemist ja eneseanalüüsi!
Stiina Sild
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER