Scott Hutchins on Ameerika kirjanik, sündinud Arkansases 4. märtsil 1974.
Oma debüütromaanis püüab autor vastata Turingi testi küsimusele, kas arvuti suudab mõelda.
Turingi testi standartse tõlgenduse järgi suhtleb inimene (kohtunik) ühe inimese ja ühe arvutiga. Kohtunik püüab küsimuste teel välja selgitada, kumb osalejatest on arvuti. Kui ta seda ettenähtud aja jooksul ei suuda, siis on arvuti testi läbinud.
Testi kirjeldatakse Alan Turingi artiklis „Arvutusmasinad ja intellekt“, Akadeemia 12/ 2005.
Romaan räägib San Franciscos elavast vallalisest noormehest Neill Bassetist, pöördudes korduvalt minevikku ja esitades küsimusi tuleviku kohta. See on jutustus kunstlikust intellektist, meeste ja naiste vahelisest külgetõmbest, vajadust olla kellegi jaoks vajalik.
/Käin õhtupoolikul pikalt jooksmas, läbi kesklinna ja üle jalgrattasilla Palo Altosse. Ilm on kuum ja kuiv ning ma sörgin parasjagu kaubanduskeskuse kõrval. Olen vallaline, lahutatud, nooremapoolne, täiesti tipp-topp. Üks mees jookseb minust mööda, pealaest jalatallani elastaani riietatud, ja saan kohe aru, et ta on vägagi palju minu moodi. Meis, kolmekümnendates eluaastates meestes, kes naudivad veel viimaseid nooruspäevi, pole midagi erilist./ lk.150.
Neill Bassetti abielu osutus lühikeseks. Keerulised olid ka suhted isaga, kes lõpetas oma elu enesetapuga, kui Neill oli kolledžis. Neill ei tundnud isa surma järel kaotusvalu, kuid teda jäid piinama paljud vastuseta küsimused. Neilli isast jäi maha tuhandeid lehekülgi päevikulaadset materjali, mida hakati sisestama arvutisse, et saada inimest matkiv arvutiprogramm.
Neilli enda isiklikus elus ei ole kindlustunnet, ta on kahtlev armastuses ja püsisuhete loomisel. Milline on toimiv armastuse teooria, kas armastus on eneseteostus või armastus on külgetõmme?
/Elu ajahetkedel on oma geograafia. Olen seigelnud Arkansasest Californiasse, leidnud Erini, rännanud Hispaaniasse, jõudnud perioodi, kus pole ühtki teeviita ja kus vilets noortehostel või Amiante Systems või Fairfaxi poodide vaateaknad tunduvad kõik küllaltki tõenäolised kohad, kust võin end leida…
Ent siin see ongi, armastus, omaette territoorium. Täis plahvatuslikke kelmustükke, ootamatuid ümberhindamisi, muutuvaid piire./ lk.363.
Inga Köster
Tondi raamatukogu
raamatukoguhoidja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER