Andrus Kivirähk ise on öelnud, et see raamat ei räägi tegelikult mitte millestki erilisest, tavalised tallinlased elavad oma igapäevast elu. Mõnikord ristub nende tee kellegi erilisega, kuid enamasti on argipäev siiski küllaltki hall ja üksluine. Samas on just need väikesed igapäevased sündmused need, mis lugejale nii palju äratundmisrõõmu pakuvad. Tegelikult elame me kõik ju enamasti samasugust, küllaltki sündmustevaest igapäevaelu.
Lugejale, kes on kursis Kivirähki eelmiste menukite sisuga, võib „Maailma otsas“ tunduda esialgu veidi liialt kuiva ja venivana – nagu ootuses, et kohe-kohe peaks midagi huvitavat juhtuma ja sündmused hakkavad peadpööritava kiirusega lahti rulluma. See ootus lõpuni päris täide ei lähegi, kuigi omajagu põnevust on ju ka tavaliste inimeste igapäevaelus. Lisaks ühendab kõiki raamatu põhitegelasi igatsus millegi suurema ja sõnulseletamatu järgi, millegi järgi, millest annab aimu järgnev lõiguke:
„Kas sul on mõnikord selline tahtmine, et läheks reisima?“ küsis Rein.
„Ikka on.“
„Näiteks ümbermaailmareisile?“
„Ei, ümbermaailmareisile just mitte. Aga ükskord oli küll selline lugu, et hommikul läksin kodunt välja, noh, tööle eks ole, ja kõnnin mina siis bussijaamast mööda – ning korraga on selline tunne, et kohe kuidagi ei taha tööle minna! Et kohe jäle tundub see töö, mõtle ise, päevast päeva! Ja näen, et Pärnu buss on ees ja läksingi peale. Ostsin bussjuhilt pileti ja sõitsin Pärnusse. Tead, kui tore oli!“
„Mis sa tegid siis seal Pärnus?“
„Mitte midagi! Lihtsat käisin linna peal. Selline ilus kevadine ilm oli, umbes nagu täna. Istusin pingil, vaatasin inimesi, mõtlesin, et näed, need on pärnakad, nemad elavad siin, käivad siin tööl, neil on igaühel oma asi ajada, aga mina olen siin täitsa ilmaaegu, minul pole siia linna tegelikult mingit asja, mul pole siin mitte midagi teha! Sihuke tunne oli mul küll, nagu oleksin taevast Pärnusse kukkunud. Küll oli hea olla! Õhtuni olin seal, isegi selline mõte käis läbi pea, et jääks ööseks! Aga noh, kus ma seal maganud oleks, hotell maksab ja tuttavaid mul Pärnus pole. Ja kui olekski, ega ma siis poleks ikkagi nende juurde läinud, siis oleks kogu värgi magusus kaotsi läinud, siis ma oleksingi nagu neile külla tulnud, aga minule meeldis just see, et ma olin täitsa niisama. Nii et ma ööseks ei jäänud, sõitsin ikka koju. Naisele ma ei öelnudki, et ma Pärnus käisin, tema mõtles, et ma olin päev otsa tööl. Järgmine päev mõtlesin veel, et sõidaks nüüd näiteks Viljandi, aga ei sõitnud, see tundus juba nagu kordamine või sedasi.“
(Lk. 7-8)
Olulisel kohal raamatus on toidul ja joogil. Nagu tavaliste inimeste argipäevad, ei sisalda raamatutegelaste söögikorradki tihti midagi väga erilist. Nende toidulaual näeb tihti kiluleiba, hakklihakastet, hernesuppi ja kapsarulle – lihtsate inimeste toite
Kokkuvõtteks – raamat täis tavaliste inimeste elu ja väikeseid seiklusi. Julgen soovitada kõigile, kes hindavad Kivirähki peent huumorit ja omapärast kirjastiili.
Brigitta Kivisaar
Eestikeelse kirjanduse osakond
Infoteeninduse pearaamatukoguhoidja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Lisaks raamatute lugemisele on võimalik kuulata heliraamatuid:
- Aabitsa kukk. Eesti Draamateater, 2006
- Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed.Varrak, 2008
- Jutud. Varrak, 2009
- Mees, kes teadis ussisõnu. Varrak, 2008
- Rehepapp. Matrix Stuudio, 2007
- Vaene üliõpilane. Audioraamat, 2004
E-raamatukogus ELLU: