Amélie Nothomb (s 1967) on üks tänapäeva loetumaid Belgia kirjanikke. Tema perekond kuulub Belgia aristokraatide hulka ja kuna Amélie Nothombi isa, parun Patrick Nothomb, oli suursaadik, elas Amélie noorusest peale väga erinevais maailma paigus: Jaapanis, Hiinas, Laoses, Bangladešis, Birmas ja Ameerika Ühendriikides. Belgiasse asus ta elama alles 17 -aastaselt. Ta õppis Brüsseli ülikoolis filoloogiat.
Nothombi esimene romaan ilmus 1992. aastal ja alates sellest ajast on ta avaldanud ühe raamatu aastas ehk ühtekokku 20 teost, mida on tõlgitud 37 keelde.
„Sinihabe” on meie aega toodud tõlgendus Charles Perrault’ tuntud muinasloost, rikkaliku dialoogiga barokne romaan, kirjaniku isikupärase stiili üks ehedamaid näiteid.
Raamatu peategelane, noor Louvre`i kunstikooliõpetajanna Saturnine, otsustab kolida kahtlaselt odavasse üürituppa rikka hispaania aristokraadi Pariisi-villas. Selgub, et üüritoa eelmised kaheksa elanikku on teadmata kadunud, kuid vaatamata villa omaniku äärmiselt kummalisele käitumisele, on ta lummatud luksuslikust korterist.
„Nagu igaüks, kes on kuude viisi ajutistel asemetel maganud, teadis temagi kohe, et ei suudaks enam mugavusteta leppida“ (Lk.23)
Villas asub pimik, kuhu sisenemine ei lõpe hästi – vähemasti väidab nii mitte kunagi kodunt lahkuv veider ja salapärane majaisand. Kuid vaatamata rangele keelule või just vastupidi, ei suutnud eelnevad allüürnikud sellele keelule vastu panna.
Samm-sammult jõuab Saturnie lähemale süngele saladusele, aga vastu oma tahet, tunneb ta tõmmet mõrvarist majaomaniku poole. Mees tundub talle isegi kena olevat.
„Armumine on maailma kõige müstilisem nähtus. Need, kes armuvad esimesest silmapilgust, kogevad selle ime kõige seletamatumat versiooni: varem ei armastanud nad üksnes sellepärast, et polnud teise olemasolust teadlikud. Viivitusega südame kaotamine on tervele mõistusele kõige suurem väljakutse.“ (Lk.63.)
Keelatud ruumi motiiv on levinud teisteski muinasjuttudes, põhiline on üldteada: Sinihabe annab kodust lahkudes oma noorele naisele võtmekimbu ja lubab käia kõigis lossi ruumides, välja arvatud ühes, kuhu pääseb väikese kullast võtme abil . Keeld tekitab vastupandamatu soovi teada saada, mis asub selles ruumis. Muidugi järgneb üleastumisele karistus, sest võti on maagiline, veri ei kao sellelt ning oma süüd pole võimalik tühistada või varjata.
Charles Perrault’ muinasjutt on inspireerinud väga paljusid, Sinihabeme lool on lugematuid variatsioone. Mõned näited siin:
Sarjas „Punane raamat“ välja antud Kurt Vonneguti romaan „Sinihabe“ on fiktiivse Armeenia päritolu Ameerika kunstniku elulugu, mille jutustamise käigus vaadeldakse kunsti- ja loominguprobleeme, aga ka inimeste eraelu ja elu kui sellist kõige üldisemas mõttes.
Catherine Breillat film „Sinihabe“. Feministlike ideede poolest tuntuks saanud Catherine Breillat on kõigis oma filmides analüüsinud naiste identiteeti ja seksuaalsust. „Sinihabe“ on tema adaptsioon Charles Perrault’ muinasjutust, mis räägib mõrvamaiast rikkurist ja tema uudishimulikest kaasadest.
1911. aastal keskaegse legendi alusel loodud Béla Bartóki ühevaatuseline ooper “Hertsog Sinihabeme loss” on Bartóki visiooni hertsog Sinihabemest.
Nothombi romaani võib lugeda ka nagu põnevikku või hoopis arutelu värvide olemusest ja väikestest naudingutest. Eriti praegu, pikkadel ja pimedatel sügisõhtutel, tass kohvi ja kommikarp kõrval pehmes tugitoolis.
Head nautlemist!
***
Ilmunud: Tänapäev, 2013
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Veel Amélie Nothombi teoseid eesti keeles:
Jumala lapsepõlv. Varrak, 2004
Jahmatus ja värinad. Varrak, 2006
Armastuse sõda. Varrak, 2009
Inga Köster
Tondi raamatukogu
raamatukoguhoidja
„Sinihabe“
Raamatut võib lugeda mitut moodi: nagu lihtsat meelelahutuslikku head ajaviidet muud otsimata, aga võib võtta kui sügavalt filosoofilist, eetilisi probleeme lahkavat kirjavara, mis annab mõtlemisainet pikaks ajaks. Amelie Nothombi väga isikupäraseid romaane iseloomustab peale särava dialoogi ka filosoofiline lähenemine eetilistele küsimustele. Ilmselt kõik need omadused teevadki autorist hinnatud ja väga loetava kirjaniku, kelle romaan „Jahmatus ja värinad“ on pärjatud 1999. aastal Prantsuse Akadeemia romaani-auhinnaga. Meie kirjandusblogides põhjustas see teos aga väga vastakaid, enamasti negatiivseid arvamusi. Minu jaoks aga oli teos intrigeeriv, näidates seda, mis juhtub, kui inimene sulgub oma kultuurimulli, omamata tahtmist isegi teistsugust tausta ja mujalt tulnut mõista, ülehinnates end ja alandades teist, sõltumata kummalt poolt, kas ida või lääne kultuuriruumi poolt vaadatuna. Oluline ehk on hoopis see, mida inimene suudab õppida elu poolt antud õppetunnist.
„Jumala lapsepõlv“ näitas jaapanlaste suhtumist lapsesse ja kasvatusse, tänulikkusse ja auvõlga, teise inimese valikutesse. Lääne kultuur ei eelda, et teist päästes või teisele head tehes oodataks mingeid vastuteeneid. Eetiline on abivajajat aidata. Jaapanlane aga seab teist abistades tolle eluaegse tänuvõla ette, asetades päästetu piinlikku olukorda, eeldades vältimatut vastuteenet. Pealegi riivab tegu ehk teise tundeid, sest Jaapanis on ka tänapäeval veel austustvääriv valik – vabasurm au taastamiseks.
Mis puutub aga romaani „Sinihabe“, siis teoses vastanduvad terava mõistuse ja osava keelega belgia päritolu Louvre`i kunstikooli noor õpetajanna ja luksusvillas tuba väljaüüriv seltskonda pelgav, mitte kunagi väljas käiv ning kompleksides vaevlev ja oma päritolu ületähtsustav hispaania kõrgaadlik. Nende pea igaõhtustes vestlustes söögilauas leiavad käsitlemist sügavad üldinimlikud teemad: kust läheb piir hea ja kurja, õnnetuse ja kuriteo, õigluse ja ebaõigluse vahel, mis on armastus, mis on usk või mis on usaldus. Kellel ja kas on õigust teise üle kohut mõista või andestada, kuidas tegelikult oleks õige käituda kokku puutudes vääraga, mis on kellegi jaoks usk ning kuivõrd eetiline on oma patud või kuritööd lunastada kullaga indulgentse ostes. Huvitav on arutelu värvide olemusest, kuidas seostuvad inimesed, nende omadused looduse põhivärvide ja iseloomulike detailide ning naudingutega. Sädeleva kullatolmuna õhkuheidetud küsimused igaühele selgeksmõtlemiseks.
Hinnatav on kirjaniku oskus arutledes lähendada ja tutvustada erinevaid kultuure ja selle kaudu aidata mõista meie kõigi erinevust ning õpetada neid arvestama ja austama.