„Miks peaks keegi hoolima kaugetest varjudest?
Meid kõiki rõhuvad kehvus ja mured,
päevad on täis pahatahtlikkust,
ja need, kes on troonil,
tugevdavad ülalt võimuhaaret,
Nemad ei hooli üldse millestki
ja püüavad välja juurida iga märgi
Venemaa varasemast kuulsusest…”Krahv Pavel Sheremetjev 1925
Üheks heaks allikaks möödunud sajandi ja ka meie naaberriigi mõistmisel on kirjastuse Tänapäev poolt välja antud Douglas Smithi raamat “Endised inimesed. Vene aristokraatia viimased päevad.” Venemaal oli möödunud sajandi algul aadlimatriklisse kantud ligi paar miljonit inimest, mis moodustas üsna väikese, kuid üliolulise osa toonasest Venemaa rahvastikust. Venemaa aadli omapära seisnes nimelt selles, et tegemist oli teenistusaadliga, mis tähendab, et valdav osa aadelkonnast teenis oma isamaad. Kuna Venemaal puudus 20. sajandi algul laiapõhjaline keskklass, siis oli just aadlikega mehitatud peaaegu kogu ametkond alates ohvitserikorpusest kuni kohalike omavalitsuse – semstvo liikmeteni välja. Rääkimata sellest, et ka valdav osa näiteks Venemaa loovintelligentsist olid aadlikud.
Aadelkonna füüsiline hävitamine jättis aga ühiskonda järele hiiglasliku augu, mida ei parandanud ka hilisemad miljoneid ohvreid maksma läinud Stalini repressioonid ega II maailmasõda. Need aadlikud, kes repressioonidest pääsesid ja välismaale ei põgenenud, tundsid sügavat missiooni Venemaa kunsti- ja vaimupärandit hoida. Muuseumid, arhiivid ja raamatukogud kujunesid paljude aadlike pelgupaigaks. Need kultuuri eelpostid olid turvalised kohad, kus endised inimesed olid rohkem pilgu alt väljas kui politiseeritumates riigiasutustes.
Vana Venemaa raamatute ja kunstiteoste keskel olemine aitas neil kas või mõneks ajaks pageda oleviku vaenulikust maailmast meeldivalt tuttavasse minevikku. Vad olid õiged inimesed seda tegema. Esiteks tundsid nad lähedalt paljusid uutesse riiklikesse muuseumidesse kogutud eksponaate, sest olid ise olnud nende kunagised omanikud või kunagiste omanike tuttavad ja teiseks ei olnud kuigi palju muid venelasi, kel oleks olnud vajalik haridus ja koolitus.
Douglas Smith suhtles raamatut kirjutades paljude kunagiste kuulsate Venemaa aadliperekondade järeltulijatega, tal õnnestus pääseda ligi mitmetele seni varjatud olnud perekonnaarhiividele, mis annavad suurepärase sissevaate Venemaa aadelkonna ellu nii 20. sajandi algul kui ka hilisema kodusõja kui ka punase terrori ajal. Raamat sisaldab palju fotomaterjale.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2013
Vaata leidumust e-kataloogis ESTER
Loe ka neid teemaga sobivaid raamatuid:
- Figes, Orlando Nataša tants: Venemaa kultuurilugu. Varrak, 2003
- Sosistajad: eraelu Stalini Venemaal. Varrak, 2010
- Zinovieff, Sofka Maja Paradiisi tänaval.Tänapäev, 2012
- Punane printsess: revolutsiooniline elu. Eesti Päevaleht, 2010
Lea Raak
Kännukuke raamatukogu
raamatukoguhoidja