See raamat tundub mulle arveteklaarimisena mineviku ja vanade võlgadega. Samas seob lugu ka mind mu esivanematega, lapsepõlves ja nooruses kuuldud meenutustega olnust ja läbielamistest. Raamat üksindusest, hüljatusest, mahasalatud nõrkustest, pettumustest, häbist ja loobumistest, püüdest hüvitada tehtut, argielu rutiinist, võitlusest iseendaga, aga seejuures mitte masendav, vaid mõtlemapanev.
Ettemääratust ja pärilikku soodumust ning suguseltsi tahtmist eirates ja soovist trotsida saatust ning autoritaarse vanaema soove teha kõigist noortest sugulastest matemaatikud või keemikud, katkevad autori suhted nii solvunud vanaema kui sugulastega. Alles pärast emaga võõrsile siirdumist ning minajutustaja elus siiski olulist rolli mänginud vanaema Eda surma hakkas Kadri üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Noore naise päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mida on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbranna Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele, avades perekonnaloo täis draamat ja sisemisi heitlusi, minevikule lõivu maksmisi, värvikaid tegelasi ja mõrumaigulist huumorit.
Autor märgib raamatus: „… Mõtlesin inimestele, kes süüdistasid ennast, justkui olnuks Kõigevägevama rehkendustes, jumalate aritmeetikas surnute ja elavate arv ette fikseeritud, nii et ühe inimolendi säästmiseks pidanuks tingimata ohverdatama teise. Ehk oligi jumalik printsiip kokkuvõttes vaid masinlik arvutamine, vaagimine ja võrdlemine. Ehk tulenes sellest ka too Eda meeleheitlik soov teha meist matemaatikud, füüsikud, teadlased – inimesed, kes suudavad käsutada numbrite maailma. Kuid kas suudaks inimolendid oma naeruväärsete rehkendustega lahendada jumalate võrrandeid …“
Ega vist pole peret, keda ei puuduta kuupäev 14. juuni 1941. Alles on veel inimesi, kes mäletavad seda, kui ka neid, kes mäletavad lähedaste meenutusi ja elavad hinges läbi seda koledust. Muidugi on mälestused kõik subjektiivsed, aga ka selles kajastub meie rahva lugu. Ja siis tabad end mõttelt: mille üle me alatasa viriseme, meil pole ju midagi viga võrreldes küüditatute eluga 70 aastat tagasi Siberi taigas. On asju, mida ei tohi unustada, aga neil ei tohi ka lasta võimust võtta oleviku ja tuleviku üle. Ja kõik halvad valikud on ju meie endi tehtud.
Kadri elupaik Pariis – minu esmamulje Eiffeli tornist nähtuna pärastlõunases päikesevalguses kümblev ja mulle lõputult valgena näiv linn, romantiliste rõduaiakeste ja sõrestikluukidega akendega, varjuliste tänavakohvikutega ja igal sammul ajalugu ja kultuuri hingav. Ja samas avab autor selle linna teise, palju hallima ja rõõmutuma näo.
Mõistmaks möödunut võiks lugeda seda raamatut just noored, kellel puudub enestel side ajaga rohkem kui pool sajandit tagasi ning kes mõlgutavad mõtteid lahkuda Eestist parema elu otsinguile. Kirjanik kõigutab illusiooni, et alati on parem seal, kus meid pole ning taevas pilvitu ja sinine.
***
Ilmunud: Varrak, 2014
Leia raamat e-kataloogist ESTER
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja
Samalt autorilt:
Eesti romaan. Varrak, 2011
E-raamatukogus ELLU:
Eesti romaan
1 thought on “Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika””