Keskaegne Inglismaa on võimalikule ajaloos reisijale ääretult avar sihtkoht. Neli sajandit normannide sissetungi ja trükikunsti tuleku vahel on tunnistajaks tohututele muutustele ühiskonnas. Sel põhjusel keskendub reisijuht just ühele, 14. sajandile. See periood oma rüütellikkuse, piigivõitluste, etiketi, kunsti ja arhitektuuriga on kõige lähem populaarsele keskajakontseptsioonile. Seda perioodi võib isegi pidada keskaja musternäidiseks: selles on kodusõdu, lahinguid naaberkuningriikide Šotimaa ja Prantsusmaa vastu, piiramisi, lindpriisid, munklust, katedraaliehitamist, kerjusvendade jutlustamist, flaggellante, nälga; selles on viimane ristisõda, Wat Tyleri ülestõus ja (eelkõige) must surm.
Milliseid kujutluspilte äratab teie meeltes sõna „keskaegne“? Rüütlid ja lossid? Mungad ja kloostrid? Hiiglaslikud metsamassiivid, kus elavad lindpriid? Sellised pildid on üldlevinud, kuid ütlevad vähe selle kohta, milline oli elu enamiku inimeste jaoks. Kujutlege, et te saaksite ajas reisida: mida te näeksite, kui läheksite tagasi 14. sajandisse? Seisate ühel ilusal suvehommikul mõnel tolmusel Londoni tänaval. Mida te ette võtate? Kõigepealt tahaksite arvatavasti süüa – sobiks teile lõunaooteks ehk küpsetatud lõoke? Mida te selle kõrvale rüüpate? Kui te aias seisvasse tünni kogutud vihmavett kõige turvalisemaks lahenduseks ei pea, võiksite ehk eelistada õlut. Ja kuidas te eine eest maksate? Oskate te arveldada kõigi nende erikujuliste müntidega, mis te vööl rippuvas kukrus kõlisevad?
Siis tuleks teil leida öömaja. Kus tahate ööbida? Mõnes teeäärses võõrastemajas? Võib-olla ei ahvatle teid räbaldunud õlgmadrats, vesine õlu ja haisev pidalitõbine kõrvalvoodis. Sel juhul tuleks mõelda mõnele muule peatuspaigale. Ehk pakub teile ulualust mõni rüütel, kelle õhtusöögilauas te saaksite rändmuusikute esinemise saatel luksuslikku einet võtta?
Mida teeksite, kui teid peaks juhuslikult mõni tõbi tabama? Olete te nõus ühe kõige levinuma ravivõtte, aadrilaskmisega? Kas teate, et diagnoosi panemisel lähtutakse peamiselt planeetide seisust ja paranemislootuste hindamisel tuginetakse numeroloogilistele praktikatele? Missuguseid tundeid äratab teis niisugune ravivõte nagu tohterdamine seitsme rasvase nahkhiire pea leotisega? Haiguse tekkepõhjuseks peetakse mõistagi jumalikku kohtumõistmist. Igatahes tuleb loota, et teid ei ole tabanud katk. Aga kui see peaks nii olema, olete kadunud hing.
Siiski on 14. sajand ka rõõmu ja mängude aeg. Inimesed on täis ülevoolavat elu, väljendugu see siis laulus või tantsus, piigivõitluses või pistrikujahis. Peetakse turniire, etendatakse miraakleid ja müsteeriume, naer ja nali kuulub kõigi igapäevaellu. Sel katku, kannatuste ja sõdade sajandil teisiti ei saa.
Mõte reisida keskaega lubab vaadelda minevikku laiemalt – avastada enamat probleemide kohta, millega toonased inimesed pidid toime tulema, rõõme, mida nad elus leidsid, ja seda, millised inimesed nad ise olid. Te võite saada pisut aimu sellest, miks inimesed tegid seda või teist, ja isegi sellest, miks inimesed uskusid asju, mida meie peame lihtsalt uskumatuteks. Selline arusaamine on võimalik, kuna te teate: nemad on tegelikult samasugused inimesed nagu teie ja nende reaktsioonid on lihtsalt loomulikud. Mõte reisida 14. sajandisse lubab teil mõista neid inimesi nende inimlikkuse, nende lootuste ja hirmude seisukohalt, nende eludraama seisukohalt.
***
Ilmunud: Äripäev, 2014
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja