Olgugi, et Heljo Mänd on kirjutanud mitmeid raamatuid ka täiskasvanutele, seostub tema looming mulle eelkõige ikka aabitsa-karu, Leelo Leevikese, Uhku-Siili ja paljude muude värvikate ning vahvate lastele loodud tegelaskujudega. Heljo Männi täiskasvanutele mõeldud „Päikesepiima“ luulekogu lugedes tekkisid mul paratamatult seosed tema lastele kirjutatud juttude ja luulega (minu lapsepõlve üks lemmikutest on näiteks tema muinasjuttude kogumik „Roosa muinasjutt“ 1990). Heljo Männi lastemaailmale on iseloomulik, et seal toimetavad lastele tuttavad loomad, linnud, lilled, marjad, putukad-mutukad – lihtsad kangelased lihtsas ümbruses. „Päikesepiima“ luulekogus jäi mulle samuti silma Heljo Männi looduslähedus. Kuigi värsid on lühikesed, riim selge ja lihtne nagu tema lastele mõeldud luuleski, siis näilise lihtsuse taga peitub sügav enese ja ümbruse tunnetus. Sise- ja väliskaemuse ilu ja valu antakse edasi läbi lihtsate loodussümbolite – puud, linnud, pilved, kivid, vesi, õied, päike. Ilmekas element on ka unenäoline kergus, hinge lendlev ja hõljuv olemine. Selle luulekoguga kangastub mulle looduse, elu ja inimese järjepidevus, vana ja uue vaheldumine, puhastumine ja andestus. „Päikesepiim“ lummab oma võluvas lihtsuses ja ehedas loodustunnetuses.
Ladusin valesid riita
nagu kasehalge.
Must kadus kaugele,
olen jälle valge.Must on möödunud
elulugu.
Valge on mu
õige sugu.Kask annab valget tohtu,
valgelt õielt saan sõõri,
lõoke pillab mulle
oma valge liiri-lõõri.Kõikjal on valge,
pole ainsatki valet.
Maailmal on äkki
minu enese pale.
Luulekogust „Päikesepiim“ 2014
***
Ilmunud: TEA Kirjastus, 2014
Luulekogu „Päikesepiim“ pealkirjaga seostuvad mulle veel mõned Heljo Männi teosed, mille pealkirjad on samuti ühenduses loodusainesega. Ilmekalt sarnane „Päikesepiimaga“ on tema varasem lasteluulekogumik „Rohupäike“ (1986). 2011 aastal ilmus Heljo Männil täiskasvanutele mõeldud luulekogu „Vihmavõti“. Raamatus „Elu roheline hääl“ (2007) jutustab Heljo Mänd enda ja oma suguvõsa lugu. Kolm osa kirjanduslikke memuaare kannavad pealkirju: „Nõgesed ja nartsissid“ (2011), „Kassikäpp“ (2012), „Kurereha“ (2013). Samasse ritta võiks veel lisada Heljo Männi esimese lasteluulekogu „Oakene“ (1957, 2007), siis „Metsalilled“ (1958, 2006), „Emamaa ja isajõgi“ (2006), „Laps tahab koduks päikesekoda“ (2006) ning Juhan Smuuli-nimelise preemia võitnud lasteraamatu „Väikesed võililled“ (1983, 2008). Pealkirjades jäävad kõlama looduse rohelus, päike, lilled, maa, vihm.
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Klaus
Pirita raamatukogu
raamatukoguhoidja