Raamatu võtsin lugemiseks, sest puudus igasugune varasem kokkupuude Maoori kirjandusega ning seega tundus see olema heas mõttes piisavalt veider kraam, mida lugeda. Valikut kahetseda ei tulnud kohe üldse ning midagi veidrat loos ei olnud. Hetkel on see kindlasti minu jaoks parim raamat, mida 2014. aastal lugenud olen!
Raamat jutustab loo ühe Maoori hõimu kadumisohus traditsioonidest ning kuidas teisalt just nende samade traditsioonide tõttu ei suuda kogukonna vanem Koro Apirana näha lahendust oma suurele murele, kust leida rahvale uus juht. Traditsioonide kohaselt peab tegemist olema meesterahvaga ning nii jääb Koro Apiranal märkamata omaenda lapselaps, väike tüdruk Kahu ning tolle juba sünnist saati eriline lähedus mereolenditega. Loos on omavahel seotud hõimule oluline müütiline vaalade maailm ning inimeste igapäevane külaelu.
Teema on küll tõsine ning minu jaoks seostus veidike ka sellega, et ka paljud eestlased otsivad hetkel oma juuri ja proovivad tagasi pöörduda traditsioonide juurde. Samas on raamat ise humoorikas, kirjutatud lihtsalt ja mõistetavalt ning ka hästi tõlgitud. Teised, kellele olen raamatut soovitanud on öelnud, et tegemist on väga lüürilise teosega. Raamatu lugemiseks tuleks kindlasti võtta aega, et saaks nautida nii sisu kui ka stiili. Usun, et keegi ei saa raamatut käest enne, kui viimased read on loetud.
Lõpetuseks ka väike stiilinäide raamatust (lk. 20). Kirjeldamisele tuleb seik peale seda, kui Koro Apirana on just teada saanud, et tema esimene lapselapselaps on tüdruk ning suguvõsa meesliin rikutud ning kui ta suundub ära merele. Tema naine Nani ei kavatse aga asja niisama jätta.
Trügisime verandale ja vaatasime, kuidas Nani randa tormas ja Koro Apiranale „hellitusi” karjus. „Tule kohe tagasi, sa vana paka*!” Aga Koro muidugi ei tulnud ja nii võttis vanaema minu paadi. Ma ei jõudnud protesteeridagi, enne kui Nani oli päramootori käima tõmmanud ja vanaisale järele kihutanud. Terve pealelõuna sõitlesid nad üksteisega. Koro Apirana sõudis mööda lahte ühest kohast teise, Nani Flowers tõmbas aga jälle mootori käima ja sõitis talle järele, ise muudkui kärkides. Vanaemale tuli au anda – rumal ta polnud, sest taipas valida just mootoriga paadi. Lõpuks andis Koro Apirana alla. Ja ega tal muud võimalust jäänudki. Nani Flowers sidus tema paadi enda omaga kokku ja taris ta kaldale tagasi, küsimata, kas see vanaisale meeldis või mitte.
*Narriv või tögav väljend, mille eestikeelseks vasteks võiks olla “vanatoi”
***
Ilmunud: Allikaäärne 2014
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Epp Leikop
Nõmme raamatukogu juhataja