Raamat paljastab, et Saksa naised ei olnud holokaustis pelgalt pealtvaatajad ja selle tunnistajad, vaid ka tegelikud tapjad idarindel Teise maailmasõja ajal. Dokumenteeritud andmetel saadeti Euroopa ida- ja kagualadele (näiteks Poolasse, Tšehhi, Ukrainasse, Leedusse, Lätti) hinnanguliselt pool miljonit naist: medõdesid, sekretäre, õpetajaid, abikaasasid, natsipartei aktiviste ja ümberasumise nõuandjaid.
Paljud neist aga ei teadnud, et itta asumisel tuleb neil osaleda õõvastavates ettevõtmistes ja massimõrvades. Nagu autor ise ütleb: „Keegi ei muutunud natsiürituse kummardajaks üleöö, see nõudis arvamuse muutmist ja selle ideoloogilist kinnistamist, mida taotletigi ülimalt visalt Reichi koolides“. Hitleri seisukohast pidi korralik haridus „põletama rassitaju ja rassitunde nii instinktidesse kui ka intellekti, nende noorte südamesse ja ajju, kelle peale loodeti“. Samas oli naisi, kes nautisid võimu ja türanniat ning olid tihtipeale jõhkramad vangide piinajad kui mehed. Idas avanes neil võimalus teha karjääri ja olla juhtivatel kohtadel otsustajateks.
Raamat maalib põneva ja veenva pildi moraalselt „kadunud põlvkonna“ noortest naistest, kes liitusid natsiliikumisega, millest kujunes genotsiid. Autor on välja toonud, et sõjajärgse juurdluse käigus, mis toimus Saksamaal, Iisraelis ja Austrias, tundsid ellujäänud juudid saksa naistes ära kuritegude toimepanijad. Nad ei olnud lõbusad pealtvaatajad, vaid vägivaldsed piinajad.
***
Ilmunud: Kunst, 2014
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Angelica Õunapuu
Eestikeelse kirjanduse osakond
Infoteeninduse pearaamatukoguhoidja