„Mul on selline mälestus… Ema loeb hrustsovkas mulle Prousti ette, mina olen prantslase meeletajudes unelemisest ülimalt tüdinud, kuid mind haarab mõte tõelisest, maitsvast küpsisest. Mis maitsega võis olla see eksootiline kapitalistliku maailma madeleine? Seda tahan ma meeleheitlikult teada.”
See raamat pole ainult toidust, kuigi sisaldab ka retsepte. See on ajaloo- ja mälestusteraamat, läbi põimitud suguvõsa anekdootidest ja autori lapsepõlvekogemustest Breznevi-aegsel Venemaal. Anya von Bremzen kasvas veidras perekonnas: tema vanaisa Naum oli Stalini ajal tähtis luureülem, vanaema Liza vaikne, söögitegemist mitte eriti armastav arhitektuurialase kõrgharidusega juuditar; isa Sergei, alkohoolik, kes oli ametis Punase väljaku kõige pühamas kohas Lenini mausoleumis vastutava isikuna iidoli hästisäilimise eest (kuna see oli klassifitseeritud tervistkahjustavaks tööks, siis kaasnes sellega hulk boonuseid – lühendatud tööpäevad, tasuta piim igapäevaselt ja helde igakuine puhta piirituse jaotamine). Ema Larissa, idealist, oli perekonnas ainus, kes jumaldas kokakunsti. Samasuguseks kokandusehuviliseks kujunes ka Sergei ja Larissa ainus laps Anya.
Mitte ainult nõukogude ajal sündinuil pole toit kinnisideeks. Mõnikord tundub, et 19. sajandi vene kirjanike jaoks oli toit sama, mis maastikud või ühiskonnaklassid inglise kirjanike jaoks. Tsehhov, Pushkin, Tolstoi – kõik nad pühendavad mõned oma haaravaimad leheküljed gastronoomiale. Väike Anya luges neid ise klassikast ja kuulas ema etteloetuna, sageli kujutledes, kuidas võiks küll välja näha ja maitseda kirjeldatud pidulaud reaalsuses.
Ja siis lagunes see kõik koost. Käputäie aastate jooksul haihtus klassikaline vene toidukultuur. Peale revolutsiooni jagati toitu nappide normide järgi. Kokakunsti kontseptsioon visati sel perioodil prügimäele. Maitsvast toidust saadud naudingu mõiste ise kehastas kapitalistlikku degeneratsiooni. Alles kakskümmend aastat hiljem asus riik toetama vanade professionaalsete kokkade ülesotsimist ja traditsiooniliste roogade retseptide taaselustamist, vähemalt kirjasõnas. See oli osa täiesti uuest nõukogude kokakunsti projektist. Ilmus esimene soliidne kokaraamat „Raamat maitsvast ja tervislikult toidust”, mille esmatrüki (1939) ja 12. trüki (1953) vahele mahtus veel 10 hiigeltiraazhi. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde 1955. Kokaraamat uhkeldas stiiliga „kogu inimkonna sajanditevanune unistus on ehitada kommunistlik ühiskond, kus ootab külluslik, õnnelik ja rõõmurohke elu”.
„Toit määras, kuidas venelased kannatasid välja oma oleviku, kujutasid ette tulevikku ja hoidsid sidet minevikuga”.
1974 emigreerusid Anya ja tema ema Larissa Viini, sealt edasi Rooma ja Philadelphiasse. Raamat „Kokakunsti eripäradest” saigi tegelikult alguse nende ideest korraldada üks ehtne süvagurmaanlik õhtusöök omaaegsete luksustoitudega autentsete retseptide järgi oma Ameerika rahvuskaaslastest sõpradele. Retseptide jahil tuli välja ka palju mälestusi suguvõsa vanematelt liikmetelt ja unustussevajunud mälupilte Anya ja ta ema enda poolt. Kõigest sellest sündiski raamat, mis seostab omavahel eelmise sajandi Nõukogude Liidu olustiku ja selle muutumise läbi toidukultuuri.
Anya von Bremzen on end tõestanud peale Ameerika Ühendriikides MA kraadi saamist oma põlvkonna ühe meisterlikuma toidust kirjutava ajakirjanikuna. Teda on auhinnatud kolme James Beardi auhinnaga, ta on vabakutseline ajakirjanik ajakirja Travel + Leisure juures ja viie tunnustatud kokaraamatu autor. Vabalt nelja keelt valdav Anya elab New Yorgi osariigis Queensis.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2014
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Lea Raak
Kännukuke raamatukogu
raamatukoguhoidja