Raamatu peategelasteks on kontoripidaja Thune, kes palkab oma abiliseks äärmiselt täpse ja korrektse naisterahva proua Wiiki. Mõlemad kirjeldavad aastal 1938 toimuvat oma pilgu läbi. Seejuures põikavad nad ka oma mälestustesse, mis neid aastate jooksul kummitama on jäänud. Thune jutustab oma abielu aastatest ja vaagib, miks abielu purunes. Proua Wiiki silmis on tegemist mehega kes oskab enda eest hoolitseda ja on igati lugupidamist vääriv isiksus, kuid ülikonnad ei istu talle hästi. Thune teeb puhkuse ajal läbi elukoha vahetuse, mille tõttu müüb ühe korteri maha ja soetab teise. Proua Wiik arvab, et Thune on majanduslikus mõttes igati heal järjel.
Thune arvates on proua Wiik igati asjalik ja korrektne töötaja. Ta on alati kohal õigel ajal ja täidab tööülesandeid kohusetundlikkusega. Kuid Thune soovib, et proua Wiik avaks ennast isikliku külje pealt. Ametliku kuvandiga on Thune proua Wiiki puhul igati rahul, kuid läbi vestluste püüab ta teada saada just isiklikke fakte proua Wiiki kohta. Samal ajal proua Wiik ise püüab hoida rangelt ametlikku suhtlemismaneeri ja ei ole endaga absoluutselt rahul, kui poetab kasvõi pisikese killu isiklikku informatsiooni oma tööandjale.
Raamat kirjeldab huvitavalt Helsingis toimuvat tegevust. Ohtralt kasutatakse erinevaid restoranide, kinode, teatrite, muusikute, sportlaste, tänavate ja muid ajastu kohaseid nimesid. Kultuuri ja spordisündmusi kirjeldatakse lühidalt ja seetõttu mahub neid rohkesti ajastu taustakirjeldusena peategelaste vestluste ja tegevuste ning mälestuste vahele. 1938. aasta Helsingist loob autor omanäolise ja mitmetahulise kuvandi.
Kas Thunel õnnestub proua Wiiki kohta teada saada isiklikke fakte? Kuidas tuleb toime proua Wiik piinavate mälestustega, mis kerkivad esile pärast tuttava hääle kuulmist? Millised läbielamised tabavad veel Thunet? Saad teada, kui haarad raamatu ja loed! Soovitan J
***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2014
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Virge Rebane
Kadrioru raamatukogu
raamatukoguhoidja
See teos on westölikult rikas ajastu olude, kultuuri-, spordi- ja muusikasündmuste poolest. Võib öelda, et see on armastus- ja põnevusromaan. Olulised ei ole mitte ainult kahe peategelase eluliinid, vaid see romaan on oluliselt sügavam. Väga hea stiiliga, mitmedimensiooniline ja veenev teos, mille tegevus toimub ajalooliselt pingelisel 1938. aastal, kuid on ka tagasivaateid mõne aasta tagusesse Euroopasse ja stalinistliku Venemaa skisofreenilisse olustikku. Inimene, tema meelsus – vastanduvad vabameelsus, kosmopoliitsus ja hõimumõtlemine, natsionalism –, vaadete võitlus. Kus on tõde ja kellel õigus? Erinevad poliitilised vaated panevad proovile sõprussuhted. Mälestused tuhmuvad, olevik on segane ning tulevik ähmane. Kas pole ajakohane? Aeg muutub, probleemid korduvad moel või teisel. Poliitiliselt lõhestunud ühiskonnad, ohud ja hirmud – võib tõmmata paralleele tänapäeva Euroopaga. Kohati mõjub raamat häirekellana.
Teise tasandi moodustavad proua Wiiki mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangilaagrist. Tavaliselt on Ikka nii, et kui katastroof on ukse ees, siis hammasrataste vahele jääb inimene. Möödunu mõjutab tugevasti inimese edasist elu, tema valikuid ja tegusid.
Kokkuvõttes võiks öelda, et see on Soome ja Helsinki ajaloo ilukirjanduslik õppetund.
Maimu Johannson