Mart Poom on Eesti kõigi aegade kuulsaim jalgpallur. Tema lugu on pühendumisest, tööst, eesmärgikindlusest ja paraku ka võitlusest vigastustega. Raamat toetub eelkõige Mardi jalgpallurikarjääri ajal peetud päevikutel ning spordiajakirjanik Indrek Schwede poolt aastate jooksul kogunenud erinevatel materjalidel: intervjuudel, ajaleheartiklitel ja muudel dokumentidel. Avameelselt kirjeldatakse raskusi ja keerdkäike, emotsioone ja rutiini.
Varases koolipõlves käis Mart ujumas ja maletrennis, seejärel korvpallitrennis. Jalgpalli juurde tõi poisi Olev Reim, kes legendaarse treeneri Roman Ubakivi ülesandel saatis oma treeningutel käivad poisid Mustamäe ja Õismäe eestikeelsetesse koolidesse, et moodustada uusi meeskondi. Roman Ubakivi missioon oli elustada eesti rahvusjalgpall. Kohe esimesel treeningul pandi Mart väravasse ja sinna ta jäi kuni karjääri lõpuni. Eestis tervikuna ei olnud jalgpall populaarne ning ka Mardi ema ja isa ei näinud jalgpallil tulevikku. Isa jäigi skeptiliseks, kuid ema toetas poega hoolimata oma esialgsest arvamusest.
Roman Ubakivi ja Tallinna Lõvid – isegi spordikauged inimesed peaksid 1980-ndatest aastatest seda mäletama – Eesti poisid mängivad jalgpalli ja võidavad! Lõvidest alates edasi kulges Mardi sporditee läbi Tallinna Spordi Eesti koondisesse, kuni 1991. aastal tekitas Ubakivi talle kontakti esimese välisklubi Kuopio Palloseuraga (KuPS). Kuopios kogetu kinnistas eesmärgi saada profijalgpalluriks. Kuid sellel perioodil tekkisid ka esimesed tõsised vigastused. Tutvus Aivar Pohlakuga oli nooruses väga oluline toetus, Pohlaku ülesehitatud jalgpalliklubi Tallinna Flora oli Mardi koduklubi aastatel 1991-1994.
1994. aastal oli Mardist huvitatud Šveitsi jalgpalliklubi FC Wil ja Flora laenaski Mardi kuueks kuuks Wilile. Väravavahina oli Mart eesti koondisega erinevates välismängudes silma paistnud Portsmouthi väravavahtide treenerile Mike Kellyle, kelle soovitusel ja Mardi tulevase agendi Jerome Andersoni abiga sõlmis Mart kolmeaastase lepingu Inglismaa tugevuselt teises liigas mängiva Portsmouthiga. Tõeliselt põnev, pidagem silmas, et Inglismaa on jalgpalli sünnimaa!
Poomi küpsemine tõeliseks professionaaliks toimuski Inglismaal, kuigi ka probleemidest ei tulnud puudust. Juba see oli paras peavalu, et Eesti ei olnud tollal veel Euroopa Liidu liige ning oli vajalik nii viisa kui tööluba. Tulid vigastused ja esimesed operatsioonid. Samal ajal toimusid isikliku elu tähtsad sündmused – isa surm ja tutvumine tulevase naise Lisseliga. Leping Portsmothiga oli küll sõlmitud kolmeks aastaks, kuid tööluba Inglismaal oli vaid kuueks kuuks, 1995. aasta detsembris lõppes tööluba, seda ei pikendatud. Mart tuli tagasi Eestisse, teda oodati Floras ja koondises. Koondise treener oli sel ajal islandlane Teitur Thordarson, kelle panus Eesti jalgpalli arengusse on tähelepanuväärne.
Mart tegi kaasa enamiku koondise mängudest, kuid 1997. aasta 11. veebruaril Monacos toimunud korduskohtumine Šotimaaga oli eriline. Tulemus 0:0 oli suurepärane, päevikus pani Mart endale haruldaselt postitiivse hinde 5-. Inglismaa Premier League’i klubi Derby County peatreener Jim Smith, kes Mardi ajal oli olnud Portsmouthi peatreeneriks, palus Šotimaa väravavahtide treeneril Alan Hodginsonil Mardi mängule hinnang anda ja Hodginson ütles Smithile “võta ta!”. Edasine on juba ajalugu, ehkki huvitaval kombel kõhkles Mart tõsiselt lepingu sõlmimise eel.
Aastaid (kokku 14), mänge (ja vigastusi!), kohtumisi (tähtsaimad kuninganna Elizabethiga), eluolu mängimise ajal Inglismaal Derby Countys, Sunderlandis ja Arsenalis on raamatus põhjalikult kirjeldatud. 12 aastat oli koos temaga Inglismaal Lissel, seal sündisid nende kaks vanemat poega.
Jalgpalli tipphetk Mardi jaoks oli 20. septembril 2003, mil tema klubi Sunderland mängis tema eelmise klubi Derby Countyga viimase kodustaadionil Pride Parkil, kus Mart oli aastate jooksul olnud tuhandete fännide iidol. Mart oli Derby Countyst olude sunnil lahkunud ilma hüvastijätumänguta, tema väljakule saabumine nüüd vastasmeeskonna ridades võeti vastu ovatsioonidega, “Puuuuum!” hüüti iga tema õnnestunud tõrje korral, aga parim juhtus mängu lisaajal. Lisaaja viimasel minutil oli Sunderlandil kasutada nurgalöök, Mart jooksis oma väravast välja, jõudis vastaste karistusalasse õigel ajal, ta ei pidanud sammu lisama ega hoogu maha võtma, keegi teda ei katnud, pall tuli tagaposti tsooni tema suunas. Mart hüppas täielt hoolt üles ja põrutas viigivärava kõrgelt õhust peaga segamatult väravavahi selja taha. Selle värava videot on YouTubis vaadatud 300 000 korda!
Praeguseks on Mardi jalgpallikarjäär läbi, selles oli palju ränka treenimist, vigastusi ja tagasilööke. Aga ka tohutuid õnnestumisi, millest miljonid poisid maailmas üksnes unistavad.
Täna on Mart Poom tagasi Eestis, töötab treeneri, koolitaja, Mart Poomi Jalgpallikooli juhi, jalpalliliidu juhatuse ja UEFA väravavahtide ekspertide grupi liikmena.
Hästi kirjutatud raamat, soovitan lugeda!
***
Ilmunud: Menu, 2014
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Anne-Mari Vunder
Männiku raamatukogu vabatahtlik