Nõukogude Liidu ajal oli kõik parem kui praeguses valgekaartlaste ja pursuide riigis, isegi tingimused varastamiseks. Vähemalt niimoodi arvavad Holger Kaintsi lühiromaani „Lennukivaatleja“ tegelased.
„Lennukivaatleja“ on vähepretensioonikas teos selles mõttes, et siit ei leia „suurem kui elu“ stiilis tegevusliini, ei mingit glamuuri, kulda ega karda, ei mingit surematut armastust ega gladiatoorse lõpuga vihavaenu, ei mingit wertherlikku ahastust ega stratosfäärini küündivat eufooriat, ei mingit maailma ega presidendi päästmist, ei mingit headuse ega kurjuse vägikaikavedu, ei mingit keebi ja maskiga superkangelast ega drakoonilist pimedusejüngrit, ei mingeid vampiire, nõidasid ega võlureid, ei mingeid peadpööritavaid seiklusi ega ühiskonda raputavaid kataklüsme, ei mingeid morbiidseid orwellike düstoopiaid ega fantasmagooriaid paradiislikust tulevikuühiskonnast, vaid hoopis minevikku kinni jäänud inimesi, kes elavad kuidagiviisi elamiskõlblikuks kohandatud suvemajakestes lennujaama kõrval ja käivad москва 1980 logoga spordikotiga Keskturult kraami ostmas, inimesi, kes ei taha tegutseda, vaid niisama päevade viisi oleskleda ning kelle elu on mõnus, kui kõht on praetud kala täis pargitud ja pangest külma vett peale joodud, inimesi, kes varem töötasid suures üleliidulises tehases, aga Eesti Vabariigis tööl ei ole käinud, kuna ei taha pimesi käske täita, ülemusi kummardada ja leivapalukeste eest orjata, inimesi, kes ajalehti ei loe, televiisorit ei vaata ja raadiot ei kuula, sest ühel heal päeval lõpetati saated vanadel UKV lainetel ära, inimesi, kes igatsevad Nikita Sergejevitš Hruštšovi taga, inimesi, kelle pensionipäeval voolab samagonn ojadena ja kes kambakesi jorisevad „Internatsionaali“ ning ülejäänud kuu aega elavad võlgu. Kirjutades inimestest, kelle jaoks Eesti Vabariigi taasiseseisvumine oli arusaamatu õnnetus ning kelle olemasolu me küll aimame, aga ei ole selles ülemäära veendunud, kirjutab Kaints teemal, mida võib eesti kirjanduses kohata sama tihti kui näha veganit mõnuga seakooti nosimas. Ehk siis mitte väga tihti. Ning selles mõttes on „Lennukivaatleja“ kindlasti väga pretensioonikas.
Stiililt on teos pigem lakooniline ja napp, kohati dokumentalistlik ja kirjeldav, mis kuidagi ei sarnane voolava ja lopsaka kirjutamismaneeriga, mida kasutab näiteks Carlos Ruiz Zafon. Tänapäeva edukultusest, eneseteostamisest, saavutusvajadusest ja enesepresenteerimisele suunatud tarbimisest tiines ühiskonnas mõjub lugemine tüüpidest, keda teevad õnnelikuks tulikuumad keedetud pelmeenid koos pitsi salaviinaga värskendavalt nagu sõõm külma kristallselget allikavett põrgukuumusest oaasi kosutavasse rohelusse jõudnud kõrberändurile. „Lennukivaatleja“ puhul pole tegemist siiski vaid olme- või olustikukirjeldusega, vaid teosel on olemas ka toimiv narratiiv. Peategelane avastab ootamatult saladuse, millega saaks Eesti riigi panna rahvusvahelisse häbiposti, kuid seejärel satub kapo jälitamise alla. Või ei ole see kõik siiski nii..? Oma lühidusest hoolimata on raamat üllatavalt mitmekihiline, toimides erinevatel tasanditel.
Kaintsi „Lennukivaatleja“ on ilmunud Loomingu Raamatukogus, mis on juba iseenesest kindel kvaliteedimärk. Keda see veel ei veena, siis lisaks on tegemist auhinnatud raamatuga, nimelt Siugja Sulepea kirjandusauhinna esimese laureaadiga 2009. aastast.
Ettevaatust, teos sisaldab vandenõuteooriaid ja paranoiat!
***
Ilmunud: Kultuurileht, 2009
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Samalt autorilt veel:
- Teekond mäetipu poole. Eesti Raamat, 2003
- Mardika umb, ehk, Minu väike hullumaja. Varrak, 2010
- Kõrvalepõige. Varrak, 2012
E-raamatukogus ELLU:
Andrus Heintalu
Pirita raamatukogu juhataja