Hõbesõlg, kannel, ohvrikivi, rehemaja, veimevakk, kapsaraud – milline on nende ja veel kümnete asjade lugu ja saatus, kuidas on need kujundanud eestlaste elu ja olu, millised neist on lõplikult unustuse hõlma vajunud ja millised on ärganud taas uuele elule?
Vanaaegsed asjad on jälle moodi tulnud. Tänapäeval restaureeritakse ja tehakse korda vanu talumaju. Selle tarbeks otsitakse üles vanad asjad, restaureeritakse ja võetakse kasutusele.
Raamatus on toodud katkend Carl Robert Jakobsoni (1841-1882) kõnest 1876. aastal Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsis, milles ta nentis: Aga ime, kuidas suure jau rahva seas meie maal see vale usk jo maad leidnud, nagu ei oleks ühtegi hea, mis vanast aeast saati Eestirahva oma pärandus on, ja nagu peaksid kõik paremad asjad meie juures ilma kaksipidi mõtlemata kusagilt võõralt maalt tulnud olema.
Nende asjade hulgas on palju neid, mis olid kasutusel maal taludes. Olid ju eestlased vanasti siiski eelkõige maarahvas. Ja tänapäeva inimesele võib osa neist asjadest täiesti tundmatud olla. Samas on raamatus hulk sellise väega objekte, mida tundub kohatu asjaks nimetada, nagu näiteks ohvrikivi, Tõnn või Peko. Autor on valinud nad raamatusse selleks, et anda võimalikult lai pilt eestlaste elust. Mitte ainult materiaalsest aspektist vaid ka vaimsest.
Suur osa raamatus leiduvatest asjadest on praeguseks Eesti Rahva Muuseumis.
Raamatus „101 Eesti vana aja asja” annab Eesti Rahva Muuseumi teadur Piret Õunapuu kaasahaarava ülevaate valitud asjade tekkeloost ja sellest, mida nad läbi aegade on eestlaste jaoks tähendanud. Teksti ilmestavad põnevad fotod.
Kaasahaarav oli raamat minu jaoks tõesti. Plaanisin seda raamatut alguses lihtsalt sirvida, aga lõpetasin nii, et lugesin terve raamatu läbi. Sain teada asjadest, millest ei teadnud enne eriti palju ja nii mõndagi oli ka täiesti uut. Näiteks oli minu jaoks täiesti tundmatu klepper.
Raamat on ilmunud sarjas „101 Eesti …“.
Piret Õunapuu, PhD (snd 1955) on õppinud Tallinna 2. Keskkoolis (praegune Tallinna Reaalkool) ja lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli etnograafina. Aastast 1980 töötab ta Eesti Rahva Muuseumis. Tema varasemad raamatud on seotud kombestikuga: „Pühad ja kombed“ (2001), „Eesti pulm“ (2003), „Nii meil jõulud tuppa toodi“ (2012). Koostanud ERMi sarja „Vanavara kogumisretkedelt“ 1-9, kus on ilmunud vanavarakorjajate kommenteeritud päevikud.
***
Ilmunud: Varrak, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjasnduse osakonna raamatukoguhoidja