„Selles loos andun ma täielikult ja kõige häbiväärsemal kombel oma salapahele — asjade mäletamisele. Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud. Sellepärast ei saa ma vastu tulla oma sõprade soovidele, kes aina kehutavad mind kirjutama sellist juttu, kus ka midagi juhtuks. No mis mõttes juhtub? Juhtub siis ka midagi või? Ausalt, mul päriselus ka ei juhtu mitte midagi. Asjad lihtsalt on ja läbi selle olemise nad muutuvad. Ja isegi kui asju enam ei ole, siis nad ikkagi on ja midagi nagu poleks elus juhtunudki!”
(„Ainult asjadest“ lk. 160.)
Millest siis raamat kokkuvõtlikult räägib? Millest räägib enamus jutustusi? Ikka Mudlumist, tema elust, asjadest, loomadest, kodudest, vahel ka inimestest, enamasti ikka mineviku vormis, mis vahel olevikuga pikitud, mälestustest, mõni jutustus sekka ka “mujalt”, suurem osa on aga rohkem või vähem omavahel seotud, samade tegelaste ja kõrvalliinidega, see on autori maailm ja kuigi neid pilte võib vaadata ka eraldi, siis koos moodustavad nad terviku, põimuvad ja annavad välja täiesti korraliku romaani mõõdu.
Novellikogu „Tõsine inimene“ ilmus ehtekunstniku ja ühiskonnaaktivisti Made Luiga (kunstnikunimega Mudlum) esimese raamatuna. Lugusid on kokku 23, ning need pakuvad üllatavat äratundmisrõõmu neile, kes olid noored 80ndatel-90ndatel.
Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell “Minu tädi Ellen” nomineeriti Tuglase auhinnale. Made Luiga pärineb kirjanduslike juurtega perekonnast: tema ema õde Ellen Noot oli Juhan Smuuli kolmas naine, kes jäi Juhan Smuuli kõrvale kuni tema surmani. Ellen oli tark naine, Tartus filoloogiks õppinud, Juhanist 11 aastat noorem, näitleja, raadiosaadete toimetaja, televisiooni- ja kirjastusetöötaja, ja armus Juhanisse juba keskkoolipäevil. Päris kooseluni jõudsid nad alles Juhan Smuuli elu lõpuaastatel. Ellenile on pühendatud Juhan Smuuli kõige kaunim luuletus „Viimane laev“ .
Viimane laev
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.Kõike näen: kuidas valmivad viljad, –
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda – jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.Sina oled mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark – ja vaid veidike hull.Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun su käest:
ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.
Peale Juhani surma jäi Ellen üksi elama nende tohutusse osaliselt isegi veel ehitusjärgus majja Meriväljal ja läks hulluks. Mudlum oli nähtavasti suguvõsast väheseid, kes Ellenile lähedale pääses.
„Minu tädi Ellen“ ongi Juhani ja Elleni lugu, nii nagu Mudlum seda oma lapsepõlvest mäletab. “Tõsine inimene“ sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi.
„Ma ei ole mõtisklenud selle üle, kus on elu ja kirjanduse piir“, arvab Made Luiga ise.
Mudlumi raamatu omapärane kujundus pärineb tema poja Martin Luiga loomingust.
Varem on Mudlum kirjutanud oma tekste kirjandusrühmituse ZA/UM koduleheküljele.
***
Ilmunud: ZA/UM, 2014
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Loe ja kuula lisaks:
- Juhan Smuuli luuletus „Viimane laev“
- Kirjandusministeeriumi saates on muuhulgas ka intervjuu Made Luigaga, kes loeb ette katkendi oma raamatust
- Mait Vaik arvustab Mudlumi raamatut
- Made Luiga blogi
- Made Luiga värskeim novell „Vikerkaares
Lea Raak
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja