Oma raamatu eessõnas põhjendavad Andy Willoughby ja Bob Beagrie oma huvi soome rahvusmütoloogia vastu järgmiselt: „Võib tunduda imelik, et kaks praegusaja Inglismaa põhjaosa luuletajat tahavad tegelda soome rahvusmüüditsükliga „Kalevala“. Kuid olles osalenud kümme aastat ühises etendamise, tõlkimise ja publitseerimise projektis soome luuletajatega, kaasa arvatud mõned hullumeelsed seiklused sel teel, oleme leidnud, et avastades järkhaaval soome mütoloogia mitmesuguseid arhetüüpe, on see meis mitmel viisil tekitanud tugeva vastukaja, samuti nagu tänapäevane soome luule ja võrratud soome luuletajad“.
Selle projekti tulemusena sündis kahe luuletaja poolt ühiselt kirjutatud raamat „Sampo: Teel kaugemale põhja“.
Raamat tugineb „Kalevala“ esimesele kümnele runole, esitades küsimuse, mida tähendab olla kunstnik, kuidas leppida elu ja armastuse kaotamisega. Tsüklis on vaheldumisi esitatud müütide sündmused tänapäevasest küljest ja eeposest lähtuvalt.
„Müüt Sampost võimaldas meil uurida ka mõtet retkest, leidmaks tervendavat võluvahendit, mis põimub ka Briti müüdikildudesse Pühast Graalist.“
Sapmpo on soome mütoloogias väärtuslik õnnetoov ese. Elias Lönnroti tõlgenduse järgi eeposes „Kalevala“ oli Sampo ürgsepp Ilmarise poolt Pohjola emandale Louhile pruudilunaks taotud imeveski, mis jahvatas eimillestki jahu, soola ja raha.
Sampot on tõlgendatud ka kui maailmapuud, tootemisammast, aardekirstu, rahavermismasinat ja algelist kellavärki.
Tsükli esimesed osad kirjeldavad loomist, sündi ja triivimist ilmameres. Ürgne šamaan Väinamöinen sündis ilmale pärast seitset emaüsas veedetud aastat ja triivis veel kolmkümmend aastat meres, enne kui maale jõudis.
Olen sündinud selle mõistatuse jaoks,
mõtlematu hõljum
eimillegi ja millegi vahel,
mis pole tõesti midagi jäävat.
Oma ema tundsin vaid seespoolt
kui häält, mis hoidis mind seal.
Nii umbes minut aega,
üheksa kuud, miljon aastat,
kestis laine loksumine vastu kaljut,
amniootilises meres üsaseinte vahel
igavese südame kontrapunktina,
mille kumedad löögid jõuvad minuni ikka veel
poolunes või kuulates laulu,
mis tulvab mu triivivast vaikusest,
kui tunnen end olevat lahutumise veerel
efemeersetest tahketest vormidest mu ümber.
See üsarütm pillub ja kannab
mu sõnad kohtuma asjade lätetega,
mistõttu võin seda
luua ikka ja jälle mis tahes hinnaga
ja nii sünnivad kõik hääled, kõik asjad
igatsusest ema järele,
kelle nägu jääb tundmatuks
teadvale minale,
kes on lõpetanud triivimise.
Teistes osades võluri kosjad, kauni Aino surm, armastuse ja kaotuse teemad on põimitud tänapäevaga. Haavade parandamine ja laul lätetest, raua päritoluga ka mõtisklused inimeste kalduvustest sõdu pidada ja ennast hävitada. Sampo sepistamine on kõigile kasu tõotava eseme otsimine ja loomine, analoogia tasakaaluga loova kunstniku instinktide ja raske töö ning eluliste oskuste vahel, mis on vajalikud kunsti sünniks.
Raamat köidab ja haarab enda võimusesse nagu šamaani loits, tekitab lugejas unenäolise hõljumise tunde. Kirjandusfestivalil Prima Vista 2015 esitasid autorid katkendeid originaalist koos soome muusiku Masi Hukari muusikalise saatega.
Autoritest:
Bob Beagrie ja Andy Willoughby on Põhja-Inglismaal elavad luuletajad. Bob Beagrielt on ilmunud kuus luulekogu ja mitmeid pamflette, Ta on teinud koostööd nii muusikute visuaalkunstnike kui ka teatriga. Beagrie luulet on tõlgitud urdu, hollandi, soome, vene, hispaanis ja rootsi keelde.
Andy Willoughby on esitanud oma luuleloomingut ja osalenud muusikalistes projektides nii kodumaal kui ka mujal alates1996. aastast. Tema luuletused on ilmunud paljudes antoloogiates ning tõlgitud jaapani, soome, itaalia, rootsi, karjala, vene, hollandi ja nüüd ka eesti keelde.
Soovitan seda raamatut kõigile, ka neile, kes nii väga luulet ei armasta.
***
Kirjastus: Luul, 2015
Tõlkinud: Kersti Unt
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Malle Järv
Laagna raamatukogu juhataja