David Lagercrantz “See, mis ei tapa”

see mis ei tapa

Lugu Lisbeth Salanderist ja Milleniumist oli minu jaoks nii köitev, et kõik kolm paksu köidet Stieg Larssoni kirjutatud raamatut lohetätoveeringuga tüdrukust said läbi loetud ühe hingetõmbega. David Lagercrantzi järge samale teemale seevastu pidin pingutama. Õigupoolest pole raamatule “See, mis ei tapa” midagi ette heita – stoori on korralikult konstrueeritud, häkkimise, Darkneti, savant’ide ja algarvude maailmade kohta tehtud eeltöö muljetavaldav, Lisbeth teeb pahadele tuule alla endiselt elegantselt ja vaevata. Aga jah, viga võib olla minus, kuid tulemus tundub tuim.

Olen põhjamaade kriminaalromaanide suur austaja ja lugenud läbi peaaegu kõik viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud Taani, Rootsi ja Norra autorite vastavad teosed. Vaatasin ka teleseriaale “Kuritegu” ja “Sild” (rootslaste “Lohetätoveeringuga tüdruk” oli mu meelest parem kui Holliwoodi oma) ja ilmselt olengi seda kõike liiga palju saanud, sest mulle tundub juba, et Kopenhaagen, Stockholm ja Oslo on ühed hirmsad kohad! (Nali!)

Tagasi Lagercrantzi juurde tulles, lugege raamat läbi. Lõpp on õnnelik ja uks jääb lahti ka Lisbethi ja Mikael Blomkvisti järgmisteks seiklusteks.

***
Ilmunud: Varrak, 2015

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Stieg Larsseni Millenniumi triloogia:

Lohetätoveeringuga tüdruk. Varrak 2009, 2015
Tüdruk, kes mängis tulega. Varrak 2009, 2015
Purustatud õhuloss. Varrak 2010, 2015

Anne-Mari Vunder
Männiku raamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.