August Strindberg “Hullu mehe kaitsekõne”

hullu mehe kaitsekõne

Lähtudes suhtumisest naisesse kirjaniku teostes peetakse Strindbergi üldiselt naistevihkajaks. Kõik halb tuleb väikese ajuga naisest, kes on oma ämblikuloogikaga, võrgutav, salakaval, petlik, koguni reetlik kaaslane. Vastupidi tol ajal juurdunud tõekspidamistele, et naine peab olema ülalpeetav kuulekas abikaasa – kodukanake, on Strindbergi naised tema loomingus enamasti oma sugupoole kaotanud inimeste ajastu iseseisvusele püüdlejad ja mehele rasked, nende tunnetega mängivad partnerid, kes kuritarvitavad meeste armastust.

Autor soovib käesoleva raamatuga veel oma eluajal välja selgitada tõde vastukaaluks temast kui alatust närukaelast, hullust või haigest inimesest kujunenud ettekujutusele, mis põhinevat peamiselt kohvikuklatšil ja kadestajate ütlustel. Tegelikult on Strindberg enda sõnul heausklik, intelligentne, kõlbeline, puhtust ja ilu armastav, aga petetud süütu kannataja, paraku väga kõrge enesehinnanguga. Ta on veendunud, et kui ta ise end enne oma surma ei rehabiliteeri, siis peale surma ei vaevuks seda tegema ilmselt enam keegi. Nagu autor ise ütleb, sundis seda raamatut kirjutama „õiguspärane vajadus oma laip enne kirstupanekut puhtaks pesta“.

Romaan on hoogne ja huvitav, naljakas, vaieldamatult emotsionaalne, täis kirge ja ülevat õnne, aga ka sisemist valu petmiste ja sohitegemiste pärast. Igalt lehelt kumab vastu traagika, mis on niivõrd suureks kirjutatud. Tegelikult hämmastav, kui koomiline võib olla suur kannatus. Kokkuvõtteks võib öelda, et raamat kõnelebki pjedestaalile tõstetud üllast suurest armastusest, selle langemisest, haiglasest armukadedusest ning kättemaksust oma abikaasale petetud armastuse eest. Ja ilmselt sellest pettumusest tingituna ei suuda autor ka järgnevates teostes andestada tervele naissoole.

***
Ilmunud: Koolibri, 2015

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maimu Johannson
Paepealse raamarukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga