Õhuke, hea kujundusega raamat. Kahjuks siinkohal minu jaoks plussid lõppevad. Olgu mainitud, et lehtede vähesus ei ole raamatu puhul iseenesest hea tingimus, kuid selle raamatu juures ilmselgelt.
Kui kunagi ammu Aiku ja Petsi loojad, tahtes jõmmikultuuri naeruvääristada, saavutasid sootuks vastupidise tulemuse, siis selle raamatu puhul tundub algne püüdlus olevat sarnane. Tulem on juba iseasi.
„Üks veski seisab vete pääl“
Sentimentaalne ja nukratooniline kaunis algus võtab õige ruttu grotesksed toonid ning nukrast igatsusest sirgub kiiresti peksmise ootus. Sellesse teemasse jäädakse ja ei mingit lüürikat enam. Loo sisu keerleb maameeste ümber, kes ootavad Linnameest kui Godot’d, keda siis mõnuga tümitada. Ühes teises loos ei tule Godot’d ja siin ei tule Linnameest. Aga soov peksmise järgi on suur.
„Inimväärne elu“
Teine lugu on maa- või väikelinnanaistest, kel inimväärse elu mõõdupuul euromärgid. Paraku ei anna kohupiimatsehhis saadav mahumõõtu täis ning seega on kogu elu mõttetumast mõttetu ja hallimast hall. Haavadele raputab soola omakandimees, kel nägu naeru täis ja rõõm südames. Lollakas selline. Naised teevad mitmeid meeleheitlikke katseid normaalset elu alustada, kuid porisse sündinu sinna ka jääb.
Mõlemad lood on kurvad nende lootusetuse pärast. Võimalik, et ma näen metsa taga illusoorseid puid, kuid minule jättis raamat kehva maitse suhu. Must-valge maailm ja ülevõlli stereotüübid ei ole need, mis ma kommikarbist valiks.
***
Ilmunud: Eesti Keele Sihtasutus, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Svea Sõrmus
Õismäe raamatukogu juhataja