Hiljuti sattusin kuulama saadet “Tõlkes leitud”, kus räägiti Carl Mothanderi raamatust “Kulinaarsed vested”. Kohe sain aru, et olen ühe huvitava, ajaloolise taustaga heas tõlkes raamatu kahe silma vahele jätnud. Juba kirjaniku enda elu ja isiksus on põnevad, sest rootsi päritolu vestete kirjutaja on nooruses omajagu seikleja olnud, Eesti Vabadussõjas osalenud ning meie rannarootslasi päästa püüdnud, rääkimata A.H.Tammsaare “Kõrboja peremehe” rootsi keelde tõlkimisest. Tegevus toimub Teise maailmasõja eelses Eesti maaolustikus (mõned lood on ka linnast). Tegelasteks on mõisa külla kutsutud (loe: end külla kutsuda lasknud) balti aadlikud. Nii külalised, pereliikmed kui ka sõbrad on raamatus saanud endale hüüdnimed ning isikukirjeldused on huumori võtmes ja värvikad.
Näiteks:
Hirmus Fridolf on noorpõlvest saadik minu ustav sõber, ent Kalli Kaasa, nagu ka kõigi teiste abielus prouade hirm. Teda arvatakse nimelt — ja võib-olla teatud õigusega – nende hulka, kes sõpru kiusatusse viivad. Üsna meeldivatesse kiusatustesse muide. Sellepärast on Hirmus Fridolf oma meessoost sõprade hulgas väga hinnatud ja ega nooremad vallalised daamidki tema peale halva pilguga vaata. („Hirmsa Fridolfi pühapäevapruukost“, lk.18)
või:
…heal järjel vanapoiss Lõvilakk Ludde. Tema nimi ei ole Ludwig ja tal ei ole ka lõvilakka, vastupidi, ta on üsna siledaks lakutud, viisakas, igavuseni korralik, mistõttu ma olengi ta ristinud Lõvilakk Luddeks, et mehel oleks mingitki jumet. Mida hakata peale kolmekümne viie aastase meesterahvaga, kes on nii sile, nii konventsionaalne, käevõru mõlemal randmel, sirelikarva siidtaskurätt manseti vahel, hammastel krooniline hambapastaläige ja suul igavene mökitav võrgutajanaer? … („Kalli Kaasa jõulupidu“, lk. 65)
Imelistel söömaaegadel figureerivad Hirmus Fridolf, Tante ja Onkel, Leheneegrite Pealik ehk Vaba Sõna Diktaator, Lõvilakk Ludde, Korrektne Konrad jt. Ise valmistavad naistele sööki linna poissmehed Harjaspea Harald ja Vilgas Filip, kes tänu oma kokakunstile ilmselt kauaks vanapoisipõlve nautima jääda ei saanud. Et hõrgud ja maitsekad toidud sulatavad ka kõige nõudlikuma või tujukama külalise südame, juhtub selles raamatus tihti: pea iga söögikorra järel, mida Tohisoo peremees või tema Kallis Kaasa on külalistele korraldanud. Oskuslikult valmistatud ja serveeritud toit paneb nõbud mehele, aitab peremehel pärija staatust hoida ja oma kirjutistele ajalehes ruumi teha, rääkimata pohmeluse ravimisest või lennukiga õuele kukkunud lendurite kosutamisest. Omatte intrigeeriv on lugu sellest, kuidas õnnetu seltskond Toompea-maailma diktaatorilt, krahvinna Smasquensilt üle lüüakse (“Revolutsioon bridžikultuses”). Kahjuks jäävad tagaplaanile mõned õnnestunud toidu protsessis olulised isikud: kokk ja köögipreili, kuigi neid on juttudes möödaminnes mainitud.
Raamat oli hariv mitte ainult koduloo aspektist. Tolle aja eluolule lisaks sain teada, mida loominguline mõisnik tol ajal oma külalistele süüa-juua pakkus, kuid teisest küljest panevad lõputud fantaasiarikkad retseptid ka oma fantaasia tööle ja tekib tahe koduste roogade juures rohkem pingutada. Ei, pingutama on pärast selle raamatu lugemist vale sõna, pigem toitudega lustida, nagu seda Tohisoo mõisahärragi tegi.
***
Ilmunud: Kultuurileht, 2014
Loomingu Raamatukogu nr.40/2014, tõlkinud Anu Saluäär
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Loe ka teisi Carl Mothanderi raamatuid:
- Parunid, eestlased ja enamlased. Ilmamaa 1997, 1998, 2010
- Rootsi kuninga valge laev: riskantne mäng rannarootslaste pärast. Eesti Päevaleht, 2010
Kuula ka Vikerraadiost saadet “Tõlkes leitud”
Viivi Suursaar
Torupilli raamatukogu raamatukoguhoidja