Öeldakse, kui kuskilt enam ei valuta, siis oled surnud. On sellega kuidas on, aga raamat on ajendatud suuresti autori enda kogemustest. Siin on refereeritud ka mitmete tuntud autorite töid.
Raamat on oma ülesehituselt nutikalt lahendatud, pakkudes aste-astmelt – nagu pealkirigi „Valu seitse sõnumit“ ütleb – teavet valu põhjustest, avaldumisest ja võimalustest valuga toimetulekuks.
Tervis on heaoluseisund, mitte haiguse või valu puudumine. Sõnal „valu“ on aga mitu tähendust: nii otsene, füüsiline – piin, kannatus -, kui kaudne, ülekantud tähendus – kibelemine, kannatamatus. Selles raamatus on juttu füüsilisest valust ja selle põhjustest, avaldumisest, tähendusest ning ennetamisest või leevendamisest. Valu kui selline on signaal, et midagi on valesti, vajab tähelepanu. Kuid valu võib olla ka „valealarm“, mida võib anda krooniline protsess organismis või vahel hoopis „ülemõtlemine“. Mis aga ei tähenda, et valule ei peaks tähelepanu pöörama. Valu ei saa mõõta, sest iga inimene tunneb ja talub valu erinevalt. Üldine järeldus on see, et tuleb otsida põhjust, mitte võidelda tagajärgedega.
Raamatus räägitakse lahti valu olemus, avaldumine, toimimise mehhanism. Põhjalikumalt leiavad käsitlemist peavalu ja seljavalud, aga ka väiksemate liigeste valud. Mööda ei minda ka krambi- ja kõhuvalust.
On ära toodud mitmed ravivõtted ja rahvaravivahendid valude leevendamiseks. Üks valusõnumeist on aga kindlasti see, et „alarm ei tohi lõputult lõuata“. Igale valule tuleb leida õige lahendus: kas medikamentoosne või operatiivne, liikumis- või manuaalne või veel mõni muu ravi.
Lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et oluline on enese tunnetamine ja valu teadvustamine ning selle „lahtiharutamine“.
***
Ilmunud: Ühinenud Ajakirjad, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja