Autori väitel naistekat, aga pigem krimipõnevikku lugedes esimene emotsioon on see, et nii ehedalt ja pilte silme ette manavalt võib kirjutada Aafrikast, täpsemalt Ghanast, inimene, kes on näinud-käinud ja kogenud oma nahal Musta Mannert. Autori debüütromaani tegevus toimubki nimetatud riigis, kuhu lendab naispeategelane otsima rahu ja üksindust. Eest leiab ta aga ahnust, viha ja kättemaksu. Miks mitte jääda uskuma, et autor kirjutabki väga veenvalt justkui oma seiklustest, kuid selle arvamuse lükkab ta ümber. Tegu on väljamõeldisega, aga tuleb tunnistada, et väga usutavaga. Ainsad asjad, mis autor tunnistab tõeks on paigad ja hoonete kirjeldused ning mõned situatsioonid. Enamasti on tegelased kokku miksitud Ghana tuttavatest. Kirjanikku seovad Ghanaga abikaasa ja poeg, kes töötavad seal nagu meespeategelased raamatuski.
Meie pilgule avaneb troopiline ja eksootiline riik oma mitmepalgelisuse ja võimsa loodusega, kehvade teede, luksuslike kuurortide, keeruliste inimsuhete, traditsioonide ja korruptsiooni ning kireva eluga, mida vürtsitavad kriminaalsed tegelased ühelt poolt ning suur ja kaunis armastus teiselt poolt. Põnevust ja närvikõdi jagub pea igale leheküljele. Raske on raamatut käest panna enne, kui kõik on selge. Samas tekitab vaid pisut kahtlust üpris korrumpeerunud riigi puhul nii koostööaldis ja õiglane politsei – aga ilmas juhtub ikka imesid -, kuigi ka selles vallas on tagasilööke.
Sõbranna soovitusel asunud kirjutama reisiraamatut, hakkas aga see ja tegelased selles elama oma elu, muutudes üha isepäisemaks ning ettearvamatumaks, andmata autorilegi aimu, kuhu kõik võiks välja viia. Igal juhul tulemus on nauditav. Ja nagu Valner Valme arvustuses öeldud: „… on liha- ja hingehaavu, kirge ja värinaid …“ ning ta on avaldanud kahetsust, et raamat ilmus enne Bestselleri konkurssi. Usun minagi, et raamat oleks kindlasti olnud vähemalt üks auhinnanominente, kui mitte isegi võitja.
Jääme lootma, et autoril jagub veel palju ideid uuteks teosteks ja tahaks edasi lugeda ka „Jälitatava“ tegelastest. Jagan paljude fännide lootusi kohtuda veel samade kangelastega, sest natuke valus lõpp annaks nagu lootust jätkule. Pealegi autori sõbranna sõnade järgi mõni tühine lause paneb „filmi jooksma“. Et siis oleks neid määravaid „tühiseid“ lauseid rohkem, et situatsioon hakkaks elama ja sünniks lugu.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Loe samalt autorilt ka kirjanduskonkursi “Bestseller 2015” üht võidutööd “Ära võetud”
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja