Oma põlvkonna mõjukamaid Rootsi feministlikke kirjanikke Karolina Ramqvist pälvis romaani „Valge linn“ eest 2015. aastal P. O. Enquisti kirjandusauhinna. Raamat on tegelikult üsna värvi- ja sündmustevaene, kuid vaatamata sellele köitev. Ei raatsi käest ära panna, sest lugedes loodad kogu aeg, et sündmused võtaks ometi positiivsema pöörde. Teose tekst on naturaalne ja aus, aga ometi tundub poeetiline. Leitud on võrratuid kujundeid tunnete väljendamiseks. Selles on mitmeid allhoovusi ning usun, et enamikus lugejais mõtteid, vast isegi protesti, tekitav.
Ka tõlge on hästi õnnestunud. Ja kiitus toimetajale. Ei torganud silma erilisi vigu, mis viimasel ajal on pea igas raamatus ja lõpuks hakkavad häirima lugemist, sest pigem juba keskendud järgmiste vigade otsimisele, kui pühendud sisule.
Mõni sõna veel raamatust. Armastatud mehe – endise maffiabossi – kaotanud kõrge enesehinnanguga naine istub lapsega üliturvatud miljonivaatega kodus, võimetu mõtlema, enda ja lapse eest võitlema, leidma lahendusi. Lootus leida endistelt sõpradelt tuge ja abi jookseb liiva. Võõra kaastunne ja abivalmidus ei huvita teda.
Ehk tõesti pärast valusaid saatuselööke võib olla inimesi, kelle puhul selline tegevusetus on mõistetav, kuid ei tohi lasta end vajuda instinktide tasemele, mentaalsesse jääaega. Jah, kerge on rääkida, aga siiski tuleb leida endas jõudu raputada maha tardumus ning eluga edasi minna, leida ka lootusetuna näivale olukorrale lahendusi. Kui puudub endal tahe, siis sõprade abist ei ole ka kasu.
Selles raamatus leitud lahendus, mis toetub lõpuks siiski naiste solidaarsusele on küll taunitav nagu peategelase ja sõbranna endine elugi, aga see on siiski samm tuleviku suunas – see on ehk õigema ja parema tuleviku algus.
***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2016
Tõlkinud Maarja Aaloe
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja