Kato Lomb “Kuidas ma keeli õpin ehk Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed”

Kuidas ma keeli õpin

See on tore ja kasulik lugemisvara kõigile neile, kel on soov läbida rõõmu pakkuv teekond õppida keeli, aga ka keeleõpetajatele ja miks mitte ka tõlkidele – raamatu autorit on tagakaane tutvustuses nimetatud kui maailma üht esimesi sünkroontõlke spetsialisti ja tunnustatud mitmete keelte õpetajat. Autori väitel on kasulik keeli osata isegi pigem halvasti kui üldse mitte, et vältida isolatsiooni jäämist.

Ungarlanna Kató Lomb (1909-2003) on omal käel õppinud-õpetanud enda väitel praktilistel põhjustel 16 keelt. Nii sõnas kui kõnekeeles tõlkimist alustades tutvub ta selle keelega, mõnel juhul tuginedes keelte analoogiale, tuletab meelde juba õpitut. Tema suhe õpikute ja sõnaraamatutega pole just kõige sõbralikum, kuna need on väidetavalt eluvõõrad ja tuimad. Pigem on vahel abiks seletavad sõnaraamatud. Parimateks õpetajateks peab ta ilukirjandust (näiteks hiina keele puhul) või erialatekste (jaapani keelde süüvides), seega suhet elava ja huvitava keelega. Taganttõukajaks on aga kindlasti motivatsioon. Autor mainib ka seda, et igas keeles ilukirjandust lugedes ei ole algajal võimalik siiski kõiki nüansse selgeks saada.

Raamat räägib üllatavalt kaasaegseist keeleõppe meetoditest. Mitmete õpperaamatute koostamisel lähtub autor aga pigem vajadusest ning ei põe kogenematusest tehtud vigade pärast.

Autor kasutab oma raamatukeses erinevate keelte puhul väga huvitavaid võrdlusi näiteks arhitektuuriga. Samas jagab ta kasulikke nõuandeid keele omandamiseks, millest ja kuidas alustada õppimist või soovitusi vältimaks komistamist ebaolulisele. Võrdleb eri keeltes üht ja sama mõtet kandvaid väljendeid. Tema väitel pole mõtet kunagi alustada grammatika või üksikute sõnade pähetuupimisest. Ikka fraaside ja tuttavate sõnade väljakirjutamisest ning konteksti mõista püüdmisest, lugedes ilukirjandust. Ja nagu vanasõna ütleb, et kordamine on tarkuse ema, on ta ka keeleõppe seisukohalt väga oluline oskuste kinnistamiseks. Täiuslikkuseni aga vallata keelt ei suuda isegi parimad. Omalt poolt võin kogemuse põhjal väita, et keele õppimine on lapsena ja viibides elavas keelekeskkonnas oluliselt kergem kui täiskasvanuna.

Igati sümpaatne, teravmeelne ning õppimist ja kindlasti selles ka enesehinnangut toetav kasulik raamatuke. Tsiteerides veel tõlkijat: „Aga kui materjal hakkab ikkagi vastu ja tuju langeb, kiru parem õpikuid (õigusega, sest täiuslikke õpikuid pole olemas!) ja sõnaraamatuid (ka see on tõsi, sest ammendavaid sõnaraamatuid pole olemas), äärmisel juhul õpitavat keelt (sest kõik keeled on rasked, aga kõige raskem on sinu emakeel) või käesolevat raamatukest, kuid mitte iseennast.“ (lk. 106) Samas on igaühele aga väga magus eduelamus. Kannustagu see siis omandama keelt, kuigi kõnes tekivad probleemid hääldusega, mis on seotud aga kuulmisega. Hädast aitavad üle siis vajalike keele häälduse reeglite äraõppimine.

Raamatu lõpus tutvustab kirjutaja erinevate tõlkide (gruppe ja delegatsioone saatvate, läbirääkimis- ja konverentsitõlkide, järel- ja sünkroontõlkide) kutseerinevusi ja tõlkimist erinevaid keeli analüüsides.

***
Ilmunud: Verb, 2016
Tõlkinud Sander Liivak

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga