Võtsin raamatu kätte siiski tugeva eelarvamusega. Eelarvamusega, et sellest tuleb… … …hea lugemine! Vähemalt lubas sellist arvamust kujundada autori eelmine eesti keelde mugandatud teos “Lumivalgeke peab surema” .
Pealkiri äratab uudishimu. Kes siis ikkagi tuult külvab? Raamatukaanel näksivad tuulepargi (roheline energia) tuuleveskite all rammusad lehmad rohelist rohtu, taamal udulooris uinumas lopsakad laaned ja vaikimas toekad mäed.
Alateadvus sosistab, et siin valitseb rahu, vaikus, rikkus, rasvarikas piim, tervis, taastuv energia, stabiilne (elektri) valgus. Vanema, jõukama Euroopa rutiinne idüll.
Mis küll toimub sellise uinutava pealispinna all?
Raamatu peamised tegevused toimivad mitmekihiliselt nagu paralleelmaailmades. Muidugi leidub nö politseiromaani tunnustega pealiin, peategelasteks puhkuselt naasnud naiskriminalist ja tema keerulise eraeluga otsene meesülemus ; teised osakonnatöötajad pigem tagaplaanil. Kogu teos on aga nii põnevalt kaasakiskuv, sadade sündmuste ja tosinate kõrvalliinidega, et autoril puudub vajadus kasutada kaasajal põnevuse ülalhoidmiseks nii trendikat võtet nagu ägedaloomulised vaidlused ja inetud intriigid uurijate meeskonna siseselt. Samuti pole uurijatel aega end isegi vabal ajal neljakäpakile juua, milline tegevus samuti standardvalikus keskpärases kriminaalromaanis kirjeldamaks uurijate vabaaja veetmise kombeid.
Politseiromaani narratiivile pakuvad tugeva konkurentsi armusuhted kõikvõimalikes ilmingutes. Alustades tavalisest kohustustega abielust, pimestavatest armumistest kuni himurate (pealtnägijatega) kõrvalehüpeteni. Vahepeale küllaldaselt kostüümidraamat, näputäis meelelisi meenutusi ja annus küsitavaid suhteilminguid, nt vinnilise ja raske lapsepõlvega nooruki ning küpse kaunitari vahel.
Tähtsa koha on selles suurepärases kirjatöös endale leidnud keskkonna- ja sotsiaalprobleemid.
Taastuvenergia suurfirma tahab rajada rohelise energia lipulaeva: tuuleparki, looduslikult kaunisse kohta Lõuna-Saksamaal ehk mägede nõlvadele, otsapidi õitsvatele aasadele. Kohta, kus tuult napib… Tuulepargi rajamise vastu tegutsevad käsikäes keskkonnaaktivistid, loomakaitsjad ja mine tea, kes kõik veel. Mis või kes on aga motivatsiooniks?
Autori peamine tugevus ladusa jutustamisoskuste ja vaimukate vestluste kõrval on kindlasti hea inimeste tundmine ja eriti kriitiline vaatlusoskus. Tema jaoks ei ole iga keskkonna aktivist ülivõrdes tegija ega iga loomakaitsja loomult suhkrutükk, vaid kõik me oleme lihast ja luust tegelased oma plusside ja miinustega. Häid ja halbu inimesi võib leiduda nii looduskaitsjate kui ka ärimeeste hulgas.
Kohati on jäänud tunne, et kirjanik on dokumenteerinud sündmusi võimalikult tuima objektiivsusega, lisades ainult värve. Lugejal on võimalik teha endal valik hea ja halva vahel oma äranägemise järgi.
Põnev lugemisvara meelitab meid ajugümnastikat tegema, nt püüd iseseisvalt kurjam tuvastada. Toetavaks tegevuseks võib autor puistata vihjeid, neid, mis võiksid aidata äraarvamisel, või neid, mis võivad ka päriselus kasulikuks osutuda. Käesolevasse trükisesse on autor mitmesuguseid vihjeid lausa laia kaarega külvanud.
Pähe kargavad mitmesugused küsimused. Ka ülemaailmse kliimasoojenemise kohta. Ka taastuvenergia kohta. Kellele on pidev hirmutamine kasulik? Kellele on taastuvenergia tootmine ja müümine kasulik? Kes maksab selle (pealesunnitud) kasutamise kinni? Soovitan alustada näiteks oma viimase elektriarve tähelepanelikumast uurimisest. (Oh, kui Tesla veel elaks!)
Ärgem kaldugem põhiteemast kõrvale, milleks on raamatututvustus. Antud juhul rohkem lugemissoovitus.
Kes siis ikkagi tuult külvab? Raamatust kandub jõuliselt kohale mõte, et kes tuult külvab – peab olema valmis ka tormi tagajärgedega tegelema.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Eve Sooneste
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
- Loe ka sama autori raamatut “Lumivalgeke peab surema”
– vaata leidumust e-kataloogist ESTER
– loe e-raamatukogust ELLU
Paul Pajos
Tallinna Keskraamatukogu raamatukogubussi juht-raamatukoguhoidja abi