Raamat, mis näitab maailma paksude mätta otsast! Nagu raamatu lühitutvustuses on öeldud:
„… kaks paksu autorit, kahe ülikooliharidusega Kairi Kuur ja advokaadist sumomaadleja Fausto Gobbi, sooritavad kehakaalu teemal teravmeelse mõttelennu ümber gloobuse, näidates halastamatu aususega, kui väiklased ja ennastkahjustavad me tihti oleme.“
Raamat kutsub tegelikult kõiki, ka suuri inimesi elama täisväärtuslikku elu ning seisma enam eneste eest.
Ehk on aeg meid kõiki panna mõtlema asjadele, mille peale igapäevaelus ei tulda. Loogiliselt võttes on ju nii, et peame üksteisest lugu pidama ning võrdselt koheldud saama. Kuid tihti tundub, et millegipärast väärtustab ühiskond ühtesid rohkem kui teisi. Kasvõi näiteks: võtku paks enne kaalust alla, kui pildile võiks astuda. Et võimalikku traagikat vähendada, siis on välja mõeldud erinevaid sõnu: täidlane, ümmargune, tüse, täissale vms. Seadustega oleks justkui tagatud inimeste võrdne kohtlemine, võrdsed õigused, kohustused ja vastutus. Ei tohi diskrimineerida inimest rassi, soo, seksuaalse orientatsiooni või puude järgi. Aga keegi ei kaitse ülekaalulist inimest, teda võib mõnitada, sõimata ja alandada ilma vastutust kandmata, tausta või põhjusi uurimata, tema võimeid ja suutlikkust eirates. Miks peab paks end tundma alaväärsena? Kus on kehtestatud normid või kes on paika pannud standardid? Ärgu tulgu õpetama need, kes pole ise kogenud seda, mida tunneb teine inimene. Maailm on orienteeritud saledatele, mis on kummaline. Ja miks peaksid peenikesed otsustama paksuse üle. Kas ei peaks hoopis paksuse asemel rääkima tervislikust eluviisist. Reaalselt.
Väga humoorikas lugemine. On hingekosutava optimismiga ning kompleksivabalt kirjutatud. Soovitaksin selle raamatu läbi lugeda kõigil missimõõtu naisinimestel või supersaledaid suurerinnalisi naisi tagaajavatel isastel. Kas vahel ei tundu mõnele täiuse tagaajajale, et see „täiuslik liblikas“ lendab paksema kauka peale. Äkki naabrimees on hoopis õnnelikum oma pärmitaignana paisuva kaasa kaisus. Maailm on mitmekesine, inimese väärtus ei avaldu ainult välimuses. Vaadake vahel ka inimesele silma, tundke huvi ka sisemise poole vastu. Paks pole ainult pekk. Ja ei maksa arvata, et see probleem puudutaks vaid suuri naisi. Ka XL või suuremates mõõtudes inimene võib olla tegus, aktiivne ja optimist, vähemalt seni, kuni teda maha ei tambita. Muidugi on kõik kinni ka mõtleja-ütleja kahe kõrva vahel. Vahel on pigem parem olla paks kui loll. Ärge alandage kaaskodanikke, maailm on selletagi kahjuks täis lollust. Ja teist solvates te käitute ise ebaväärikalt. Ning suurtel tolerantidel soovitaks vahel vaadata peeglisse ning selgeks teha, kas sealt ikka vaatab vastu tegelikult tolerantne inimene.
***
Ilmunud: Menu Meedia, 2016
Illustratsioonid Alar Pikkorainen
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja