Tegemist on gooti põnevikuga, mille peategelane on 12-aastane tüdruk Florence. Ta elab 19. sajandi lõpus Uus-Inglismaa üksildases ja lagunevas häärberis, mille kohta räägitakse, et seal kummitab.
Florence on orb, oma eestkostjast onu pole ta kunagi näinud. Üle kõige maailmas armastab ta oma väikevenda Gilesi ja raamatute lugemist. Hariduse ja lugemisoskuse on onu aga tüdrukule kategooriliselt ära keelanud. Florence on ise omal käel tähestiku selgeks õppinud ning veedab päevi lemmikautorite William Shakespeare`i ja Edgar Allan Poe teoste seltsis.
Florence on tegelane, kellega on lihtne samastuda kõigil raamatusõpradel. Ta on tark, elava kujutlusvõimega laps, kes mõtleb välja oma salakeele. Ta loob muhelema ajavaid seoseid oma mõtete, tunnete ja ümbritseva vahel.
Rahulikku ellu aga hakkavad järjest tungima ebatavalised asjaolud. Kõigepealt kuuleb Florence kummalisi vihjeid enda ja Gilesi vanemate kohta. Siis sureb ootamatult nende guvernant paadiõnnetuses ning uus guvernant preili Taylor, kes varjab oma nägu võõraste eest looriga, tundub Florence`ile kahtlaselt tuttavlik. Seejärel hakkavad juhtuma juba õige hirmutavad asjad…
Kui raamatu esimene pool kulgeb rahulikus tempos, siis teises pooles tegevus hoogustub, lisandub õõvastavat pinget.
Väikesest peale on tüdrukut painanud unenägu, kus üks naine kummardub magava Gilesi kohale ja soovib väikevennale halba teha. Florence teab, kes on see naine. Kuid kes teda usuks? Nii jääbki tal üle vaid loota oma tarkusele ja leidlikkusele. Kasvavat ängi ja ahastust trotsides proovib ta järjekindlalt väikevenda päästa. Hingekriipiva visadusega võitleb Florence venna eest…
Lugedes tabasin end tihti arutlemast, kas kummalistele sündmustele on loogiline seletus nagu kriminullides või on tegu tõesti üleloomulike jõududega. Kumb on tegelikult hirmutavam, kas üleloomulikkus, fantastika, või näiliselt tavaliste, normaalsete inimeste teod?
Kui algul tundub, et tegu on tüüpilise, ent vägagi nauditava looga noorest kangelasest, keda ei usuta ja kes peab iseseisvalt müsteeriumi lahendama ning kurjadele jõududele vastu hakkama, siis pole see nii. See autor oskab üllatada ning vastuolulisi tundeid tekitada.
Lõpp on sisikonda sõlme keeravalt painajalik ja paneb eelnevat ümber hindama, nagu heale õudusromaanile kohane. On see lõpp õnnelik, jääb igaühe enda otsustada, kuid edgar-allan-poe`lik õhustik jääb veel mõnekski ajaks kummitama.
***
Ilmunud: Ersen, 2016
Tõlkinud Liis Väljaots
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Merike Väljaots
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja