„Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.
14.00 Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)
Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.
Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:
07.19 Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)
08.05 Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)
08.35 Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)
Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.
Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:
Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).
***
Ilmunud: Toledo Kirjastus, 2017
Tõlkinud Maarja Paesalu
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja