Valve Raudnask kirjutab elust ja Eestist.
Ta on vanem daam, veetnud suure osa elust nõukogude ajal, kuid sündinud esimese Eesti ajal ja loodab surra teise Eesti ajal. Ta naudib palju, mis on Eestiga seotud – selle keel ja murded, aja- ja tavakirjandus, köök ja looduspaigad, kohalikud kombed ja inimesed, ja rohkem kui oleks mõtekas reastada. Talle meeldib käia teatris mitte vaid tüki pärast, vaid ka nägemaks erinevaid Eesti paiku.
Ta on olnud nii ajakirjanik kui poliitik, istunud Riigikoguski, ning kirjutanud arvamusartikleid, millest käesolevgi raamat koosneb. Ta on hästi kursis Eestis toimuvaga ning oskab teksti kaasata sobivaid nimesid, tsitaate ja luulejuppe (millest nii mõnigi leidis tee omaenda tsitaadikogusse). Tema jaoks pole ükski hobi või huvi liiga väike, vaid inimene, kes end millelegi pühendab, on väärt kiitu ja märkimist. Seejuures võib ta nii nõuda kõrgemaid standardeid ajakirjanikelt kui kiita ühe kollase ajalehe mingit head külge.
Ta paistab olevat mõneti konservatiivne, kaldudes tihtilugu mõtteviisi „pole ikka päris õige see, kuidas me eestlased nüüd seda asja teeme; nagu eestlastel varem kombeks oli, on ikka parem“, kuid ta on valmis tõdema ka mõne uue asja kasu (või paratamatust), ja nii mõnigi ta nõuanne on hea. Lisaks sellele saadab ta kirjeldusi inimlik toon, mis ei lase ka temaga mitte nõustudes pahandada, vaid paneb lehte keerama, nägemaks, mida tal veel öelda on.
Ta paistab uskuvat kristliku jumalasse ja olevat religioosne, kuid ateistina ei muutunud see ebameeldivaks ka kui puudutas elu ja surma küsimusi (isegi kui suhtun pessimistlikult autori soovitusele igal matusel vaimulikku kaasata – liiga selgelt mäletan oma viha vanaema matustel, kuulates, kuidas võõras jutlustaja muutis mulle lähedase inimese elu paariks korrutatud teemapunktiks, mis talle enne oli kätte antud).
Küüditamine jättis autori lapsepõlve traumeeriva märgi, ning see ilmneb mitmes kohas. Ka teised teda tabanud traumad on jätnud tugeva märgi, kuid ta õppis nendega elama, jagades nüüd meiega nii oma valu kui lohutust.
Ta ei paista kedagi kartvat ja pahandab nii mõnegi asja peale, kuid ka kurjustades ei lähe liiga kurjaks, piirdudes otsekui arhetüübile sobiva „nii nüüd küll ilus pole“ manitsusega. Oma kiitustes on ta jällegi väga lahke. Näiteks kirjeldades endise koolikaaslase matmist, rääkis ta kõlavalt matusele tellitud viiuldajast, kes kohale jõudes avastas tühja augu, urni ja kümme vanemat daami, ning mängis neile kordamööda viiulimängijat ja hauakaevajat. Mulle meeldis see seik eriti, sest autori kirjeldus tõi rambivalgusele lihtinimliku kangelaslikuse, ning nagu esitas autor viiuldajale kiituse, teen seda ka mina – hästi tehtud, Igor Besstšotnov.
Kõige tugevamalt mõjusidki mulle autori kirjeldused oma elust. Olgu selleks siis lühikirjeldused surnud sõpradele, kellest igaühe suutis ta poole lehekülje jooksul paari lausega ellu äratada ja teha lugeja südame kurvakski, et ei omanud võimalust neid tunda, või meenutused lapsepõlvest, kus põgenedes emaga küüditajate eest üle sulase niidu pidi hirmutama ära oma kalli koera, et see neid ära ei annaks.
Raudnaskil on hea sulejooks ja väga meeldiv oli lihtsalt „kuulata“ ta lugusid. Ta kirjeldab täpselt ja ilustamata, suutes lühikese ajaga manada silme ette inimese või situatsiooni ja tutvustada lugeja südamesse rõõmu või kurbust. Kurbusest tuleb ta aga tavaliselt välja taasleitud optimismi ja mõne ilusa mõttega (mis on vast kasulik oskus meil kõigil omada).
Kohati, kus ettekirjutused läksid eriti suureks, tekkis siiski naljakas tunne nagu oleks tegemist eestimeelse etiketiraamatuga. Näiteks 16 lehekülje pikkune „Mälestustes pole vahet“ võiks omada alapealkirjana „Ehk kuidas matuseid korralikult läbi viia“ (kuigi ka selle peatüki lõpp tegi pealkirjale au; ning siin leidusid ka mulle südamesse läinud kirjeldused sõpradest).
Siiski ei paista autor olevat alati täiesti kodus sellega, millest räägib. Näiteks immigrantidest rääkides tõi ta välja populaarseima kriitika „vaid mehed – miks ei jäänud kodu kaitsma?“, lisades, et vaesed või väikeste lastega inimesed ei saaks sellist reisi ju endale lubada, ning ma ei taha käesolevalt minna poliitiliseks või hakata vaidlema, kuid mulle näitas selline vaade vähest kohapealse olukorra tundmist ning ka väheseid teadmisi käesolevast migratsioonist enesest (näiteks pole autor vist kiiganud paatide sisse, kus äärtes on tõesti palju mehi, kuid paadi keskosa võib olla täis erinevates vanustes naisi ja väikseid lapsi; ning kui vaene pere kogubki piisavalt raha saatmaks endi seast vaid üht, kellele nad ennemini panustaks?). Kuid kiituseks olgu öeldud, et ka rääkides sellisel tundlikul teemal ei mandu raamat rünnakuks ega unusta võõraste inimlikust või kohalike võimalikku rolli.
Peatükis „Mälestustes pole vahet“ märkasin ka esimest kord tunnet nagu loeksin blogi. On ju blogid kohad, kus inimesed ühel või teisel põhjusel avaldavad oma arvamust sellest ja teisest, kord lühemalt, kord pikemalt. Kardan aga, et kui ma oleks tõesti sattunud raamatu asemel blogile, poleks ma seal pikemalt peatunud. Liiga palju on internetis muud võitlemas mu tähelepanu nimel, ja sellest paljugi lähemal mu maitsele. Vast mõjus raamatu kompaktsus julgustavalt võrreldes blogi lõpmatusena, või on füüsilist raamatut lihtsalt kergem lugeda.
Kokkuvõttes oleneb huvi ja nauding raamatust paljugi sellest, mida lugeja arvab Valve Raudnaskist ja tema mõtetest ja lugudest. Proovisin ülalolevalt sellest aimu anda (ja loodan, et autorile kurja ei teinud), kergendamaks otsust „kas lugeda või mitte?“ Ma ei usu, et oleksin raamatule sattunud ilma Tallinna Keskraamatukogu „Raamatuga kevadesse“ üritust, kuid olen tänulik, et sattusin – huvitav oli vaadata me elule siin läbi Valve Raudnaski rahuliku ja huvitatud vaate, kohati heameelselt suunurka kergitades ta pahurusele, tihti lehti keerates järgmise loo ootuses. Soovin talle pikka iga ja veel pikemat sulejooksu.
***
Ilmunud: Tammerraamat, 2016
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik