Hoopis omamoodi kassiraamat. Lummav, veetlev, aus, kurb…
Raamatu algus on muidugi jube: liiga palju kasse kuskil Rodeesia farmis, keda tuli ära hävitada. Ja kõik. Aga raamatus saab ka lehte keerata ja need kolekohad vahele jätta. Ja mõista, et kõik see, mida raamatu autor oma lapseeas nägi, see on tulnud temaga kaasa täiskasvanuellu ja mõjutanud omal moel tema suhtumist kassidesse ja kassipidamisse.
Raamatus on fantastilised tähelepanekud kasside kohta, kassi käitumise mõtestamine, kirjeldamine. Selleks on vaja (kvaliteet)aega, et oma lemmikutega kaasa kulgeda ja hoolivat meelt, et see kõik kirja panna.
Ühe kassi saabumisest oma koju kirjutab DL nii:
„Kass oli poolteist kuud vana. Ta oli armas, habras muinasjutukass, kelle siiami geenid ilmutasid end näo, kõrvade ja saba kujus ning keha peentes joontes. Tema selg oli vöödiline, ülalt või selja tagant oli ta kena halli- ja kreemivöödiline kassipoeg. Tema rinnaesine ja kõht olid aga tuhmkuldsed, siiami moodi kreemikad, ja kaelal olid poolikud mustad triibud. Tema näol olid mustad kriipsud – peened mustad ringid silmade ümber, peened tumedad jooned põskedel, tilluke kreemikas ja roosa otsaga nina, mida rõhutas samuti must piirjoon. Kui ta istus, saledad käpad sirgelt koos, oli ta eestpoolt vaadates eksootiliselt ilus loom. See tilluke olevus istus keset kollast vaipa viie austaja keskel ja ei kartnud meid põrmugi. Siis kõndis ta maja teisel korrusel ringi, uurides sellest iga tolli, ronis mu voodisse, ronis linavoldi alla ja oligi kodus.“ (lk 35)
Teisel kassil, mustal kassil, kes DL juurde üsna peagi saabus, ei läinud sugugi nii lihtsalt:
„Must kass aga teadis omalt poolt, et hakkab siin elama, ja ei lasknud end minema ajada. Ta ei kakelnud: hall kass oli suurem ja tugevam. Ta puges tooli nurka, sein kaitsmas seljatagust, ning ei pööranud hallilt kassilt pilku. /…/
Musta kassi iseloom oli hoopis teistsugune kui hallil kassil. Ta on järjekindel, kangekaelne ja tagasihoidlik loomake. Enne halli kassiga kohtumist ei olnud tal koketeriist aimugi, ta ei poseerinud, flirtinud, püherdanud, jooksnud ega uhkeldanud.
Ta teadis, et ta polnud majas esimene kass – hall kass oli peremees. Aga ka teise kassina olid tal omad õigused ja ta nõudis neid. /…/
Ta on elegantne. Tal on kaarjas suursugune profiil nagu hauakambri kassipildil. Kui ta istub sirgelt, käpad kõrvuti ja vahib või kükitab, silmad poolsuletud, siis on ta liikumatu, kauge, kuhugi kaugele iseendasse tõmbunud. Sellistel hetkedel on ta sünge ja äratab aukartust. Ja ta on must, must, must. Mustad läikivad vurrud, mustad ripsmed, mitte kusagil ainsatki valget karva. Kui halli kassi looja oli pooltoonide meister, armastas detaile, siis musta kassi looja ütles: „Ma loon musta kassi, musta kassi kvintessentsi, Allilmast pärit kassi.““ (lk 57-58)
Millega kassid tegelesid. Näiteks:
„Ma istusin väljas kiviaial, kui ma nägin, kuidas hall kass jahti pidas.
Sel päeval liikusid taevas kiiresti hõredad pilved, nii et päikesevalgus ja hämarus pagesid üle nurmede, maja ja puude ning hall kass oli vari keset teisi varje sirelipõõsa all. Ta püsis väga liikumatu, aga kui hoolikalt vaadata, siis oli näha, kuidas ta vurrud ja kõrvad kergelt liikusid, nii et ta polnud liikumatum, kui oli loomulik paigas, kus lehed ja rohi kerges tuules võbisesid. Ta vaatas, pilk liikumas, mõne jala kaugusel asuvat kõrretüügastikku. Kui ma teda jälgisin, liikus ta kiiresti madalalt küürutades edasi, nagu liigub vari õõtsuva oksaharu all. Keset kuivanud rohtu ronisid kolm väikest hiirt…“ (lk 93)
Doris Lessingi „Kassid“ on tore lugemine nendele, kes on ka ise kassi omanud või pidanud. Nemad saavad sellest raamatust aru ning tunnevad ära kõikvõimalikke sarnaseid elamusi ja kogemusi. Aga isiklikud kassid ei ole selle raamatu lugemiseks ja loetu nautimiseks kohustuslikud.
***
Ilmunud: Varrak, 2006
Tõlkinud Krista Kaer
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik