„Viirastus ja viis naist“ on noore luuletaja Jaan Keskeli esikteos, mis räägib sellest, kuidas üks noor mees endale elukaaslast otsib. Naise otsingud viivad ta nii ööklubidesse, baaridesse kui ka noorte seas populaarsesse tutvumisportaali Tinder. Kuid kas ta lõpuks naise ka leiab, seda lugege juba ise.
Teos hõlmab 15 luuletust, millest igale eelneb tõestisündinud lühijutt. Autor nimetab neid eellugudeks luuletustele, mina aga pigem ütleks, et selles raamatus on vastupidi – luuletused on järellugudeks lühijuttudele. Ehk siis mitte luuleraamatut ei ole täiendatud lühijuttudega, vaid proosateksti on täiendatud luuletustega.
Tunnistan, et olin enne lugemise alustamist pisut skeptiline, sest arvasin, et raamat, mis räägib ühe noormehe suhteotsingutest, ei ole päris minu „cup of tea”. Aga pean möönma, et raamat ületas mu ootused. Juba esimesest leheküljest alates on teksti pikitud mõnusat huumorit, mis läbib tervet raamatut. Samas ei ole tegemist läbinisti naljaraamatuga, vaid see peidab endas ka tõsisemaid lugusid, minemata siiski liialt melanhoolseks.
Kuigi esialgu võib tunduda, et raamat on mõeldud pigem noortele meestele lugemiseks, siis tegelikult saavad sellega ennast vähem või rohkem samastada kõik, kes kunagi vallalise elu elanud on. Veidrad kohtingud, kummalised lähenemiskatsed, kokkusaamisele ilmumajätmine ja oma elu (ning eriti suhtestaatuse) kohta valetamine on ainult vähesed asjad, millega vallalised (ja suuremal või vähemal määral ka suhtes olevad inimesed) kokku puutuvad.
Jaani auks võib öelda, et kuigi ta kirjutab muuhulgas üsna kummalistest juhtumitest ja inimestest, kes ei käitu just kõige mõistlikumalt, jääb ta kuni lõpuni viisakaks ja ei ürita kedagi häbimärgistada. Tänapäeval, kui paljud inimesed kasutavad autobiograafiaid oma musta pesu pesemiseks, on selline viisakus väga tänuväärt nähtus.
Mulle meeldib, et esimestel lühijuttudel on kirja panemise kuupäevad juures, mis tekitab tunde, nagu loeks kellegi päevikut ja muudab seeläbi suhte autoriga veelgi isiklikumaks. Nii lühikese raamatu puhul on tähtis, et side autoriga tekiks võimalikult kiiresti, muidu saab raamat lihtsalt enne, kui see juhtub, läbi.
Kuigi mulle üldiselt luuletused selles raamatus meeldivad, eriti esimesed kolm, siis pean kahjuks tõdema, et mõned neist on natuke kohmakad. Olen mitut raamatus esinevat luuletust Jaani blogist varem lugenud ja panin tähele, et need on raamatus muutmata kujul, välja arvatud mõned parandatud kirjavahemärgid jms. Kuigi blogis on tore lugeda algkujul luuletusi ja seeläbi näha autori arengut, siis ma arvan, et luuletust ei pea võtma nagu valmis kirjutatud asja, mida kindlasti hiljem muuta ei tohi. Autor oleks võinud need enne trükki saatmist üle vaadata ja neid natuke kohendada (see on ka koht, kus peaks mängu tulema toimetaja käsi). Samas on raamatut lugedes tunda, et autoril on potentsiaali kirjutada väga häid luuletusi. Nõustun ühe teise arvustajaga, et autor võiks kaaluda vabavärsi proovimist.
Kuna aga tegemist on ikkagi kirjaniku esimese teosega, siis nende kohtade pealt võib julgelt silma kinni pigistada ja seda lihtsalt nautida.
Jaan Keskel töötab lisaks luuletamisele Tallinna Keskraamatukogus, ehk kui keegi soovib autogrammiga raamatut, siis teate, kust teda leida. 😉
***
Ilmunud: Hea Tegu, 2018
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja