Prantsuse filosoofi Frédéric Gros` tuntuim teos tegeleb millegi väga igapäevase ja argisega – me teeme seda, ei mõtle seeüle eriti sügavalt või kui mõtleme, siis pigem sellele, kuidas turvaliselt jalga jala ette tõsta. Ja enamasti ei vaja me kõndimiseks ja kõndimise ajal erilist lisainfot.
Aga raamatut lugedes on lisainfot vaja juba seetõttu, et raamatust kõnnivad-jalutavad-flaneerivad-jne läbi igasugused nimekad tegelased, kes ei pruugi väga tuttavad olla. Vähemasti minusuguse matsiplika jaoks kõik ei olnud: Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Kant, Gandhi etc.
Olen nõus, et seda raamatut lugedes tuleb kõndida… ja praegune aastaaeg on vägagi kõndimis-jalutamis-sõbralik. Lugesin seda parajate portsudena. Eriliselt põnev-seikluslik süžee ju puudus ning nii saingi väga rahulikult lugeda ja mõtiskella, pausi pidada ja edasi lugeda…
Ja edasi tuleb see kraam, mis lugemise käigus mu näppude vahelt läbi libisedes arvutisse jõudis. Loodetavasti ma sellega kellegi tulevast lugemiselamust ära ei riku:
Aeglaselt liikumiseks pole leitud midagi paremat kui kõndimine. Selleks on alustuseks vaja kahte jalga. Ülejäänu on tarbetu. Tahate kiiremini liikuda? Ärge siis kõndige, tehke midagi muud: sõitke autoga, liuelge, lennake, aga ärge kõndige. Kõndimisel loeb vaid üks etendus: taeva intensiivsus ja maastike kirkus… (lk 8)
———————————
Elust pole midagi õpitud, liiga palju on unustatud. Ja peagi näeme end kõndimas, püsime täpselt enda taga, mõned meetrid eemal, ja järgneme iseendale. Pöörame paremale, vasakule, ainult selleks, et kõndimist jätkata. Maailmalõpp pole siis, kui kõik peatub, vaid siis, kui kõik lõplikult jätkub – külmade kuude paistel pole teha muud kui tõsta üht jalga teise ette. (lk 219)
———————————
Kõndides ei tehta peale kõndimise midagi muud. Aga see, kui peale kõndimise midagi teha polegi, annab võimaluse taasleida olemise puhas tunne, taasavastada eksisteerimise lihtne rõõm – sellest ju koosnebki kogu lapsepõlv. Meid liigsest vabastades, tegemise kinnisideest lahti päästes lasebki kõndimine meil uuesti selle lapseliku igavikuga kohtuda… (lk 86)
———————————
Pikad jalutuskäigud ja palju üksiolemist – need on kaks abinõud tuikava valu vastu. Põgeneda ärevuse, maailma nõudmiste ja melu eest, mille eest tuleb iga kord maksta tunde kestva kannatusega. Ja kõndida, kõndida kaua, et hajutada, tuimestada, unustada haamrilöögid oma oimukohtadel. (lk 20)
TLÜ Kirjastus tutvustab seda raamatut täitsa toredasti ja lubab sellesse ka pisut sisse piiluda
***
Ilmunud: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016
sari: Bibliotheca Controversiarum
Tõlkinud Mari Tarendi
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik
> Tõlkinud Mari Tarand
tegelikult “Mari Tarendi”, vaata ESTERi kirjet
Aitäh märkamast! Parandasime ära.