Eestlane olla on uhke ja hää…
Ilmselt aga ei saa me uhkust tunda iga eestlase või eesti kirjanduses iga raamatu eestlasest (anti)kangelase üle. Ja vähmasti üks selline tegelane on sattunud Vahur Afanasjevi raamatusse „Serafima ja Bogdan”. Aga kes nimelt?
See on põnev-pinev lugu, läbi aastakümnete kestva tegevusega. Armastuse ja vihkamisega.
Raamatu tegevus algab 1944. aasta talvel, detsembrikuus:
„Sellise külmaga on oodata, et vastu hommikut hakkavad väravapostid praksuma. Pärast sooja sõjasuve on lumi sel aastal vara maha tulnud. Siiski on inimesed jõudnud valget vaipa oodates juba rahutuks muutuda. Mida paksem lumi, seda rohkem on põhjust toast, pimehoovist ja laudast nina mitte välja pista, ehk lausa tare tänavapoolsed aknad luukidega sulgeda ja suletuks jätta. Aruta isekeskis või naabritega, selge on ainult see, et head ei ole tulemas. Sõda on veerenud üle maa vääramatult nagu kevadine susisev ja praksuv rüsijää, mis liigutab paigast mitmetonniseid rändrahne, kisub teinekord kaldaäärseid puid juurtega üles ning võib kõrkjastiku siledaks liivarannaks äestada või ei tea kust tulnud kiviklibuga täita. Need, kelle sõda ellu jättis, on jälle koos, kuid paljud kirjutamata ühendused inimeste vahel on pöördumatult puruks rebitud. Nende vahele on külvatud kurbuse ja vihkamise mõrud seemned.“ (lk 10)
Raamat jaguneb neljaks osaks (raamatuks) – Pulmade raamat, Ellujäämise raamat, Kasvamise raamat, Maailma lõpp ning lõpetuseks on Epiloog. Kõik need raamatud/osad koosnevad seitsmest peatükist, mis on täpselt ja iseloomulikult peakirjastatud. Iga peatükk on saanud motoks vägagi õige ja seda avava kirjakoha (tsitaadi) Vanast Testamendist.
Enamus tegevusest toimub Peipsiveerel, vanausuliste kogukonnas. See on huvitav, sibulakasvatajate-kauplejate kodukant. Ja ka autori enda üks kodukantidest, mida ta ka päriselus avastab ja tundma õpib.
Autor on oma 2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha pälvinud raamatu kohta öelnud:
„Serafima ja Bogdan“ on lugu inimestest, kes lükkavad vastutuse enda elu eest kellegi teise õlule. Jumala või kolhoosi kraesse. Ja sellega loobuvad õigustest. Miks nad nõnda teevad?”
Kättemaks… see on läbiv teema, paraku. Ja tulekahju raamatu alguses ning põlemine raamatu lõpus on kui raamistik.
Raamatu Epiloogis oleme jõudnud Tartu kirjanike majja, on mingi aeg üheksakümnendate keskel. Ja ka Peipsiveeres on alanud uued ajad ning vihkamine ja armastus, need hajuvad olematusse koos nendega, kes neid on südames andnud.
Peeter Allik on teinud raamatu väga uhked illustratsioonid, 38 linoollõiget.
***
Ilmunud: Vemsa, 2017, 2018
Loe ka autori intervjuusid:
- Vahur Afanasjev: ma tõin eesti kirjandusse negatiivse eestlase
- Vahur Afanasjev: “Mineviku pilkamine pole mõttekas”
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik