Tohtrid on need tegelased, kellega me puutume kokku juba enne oma sündi ning erineval kombel ja erinevail põhjusil läbi kogu elu. Seetõttu me justkui teame või arvame teadvat, kuidas see inimeste tohterdamine käib/peaks käima.
Raamatu autoril, maailma tuntuimal neurokirurgil Henry Marshil on ilus lootus:
„Ma ei taha kõigutada inimeste usaldust neurokirurgide ega arstide vastu üldse, aga loodan, et mu raamat aitab inimestel mõista, milliste raskustega – väga tihti pigem inimlikku kui tehnilist laadi raskustega – arstid kokku puutuma peavad.“ (lk 7)
Neurokirurgia raamat alustuseks pisut ehmatab-jahmatab. Peatükkide pealkirjadest, erinevatest neurokirurgia diagnoosidest pole lootustki aru saada. Aga kui on juba natuke raamatut loetud, siis on see täitsa OK, inimene harjub vist tõesti kõigega.
Näiteks 1. peatüki pealkiri: PINEALOOM – harva esinev, aeglaselt progresseeruv käbikehakasvaja.
Kui sain esimesed 50-60 lehekülge läbi, siis… mul tekkis tunne, et ma juba tean neurokirurgiast/ajukirurgiast üht-teist. Sest raamat on hästi kirjutatud (tõlgitud-toimetatud samuti). Ja hiljuti toimunud HeadRead festivalil oli võimalik autoriga kohtuda või selle kohtumise-vestluse salvestust vaadata. Kultuuriajakirjanik Joonas Hellerma oli suurepärane kaasvestleja, küsija ja kaasamõtleja. Soovitan seda vaadata, näiteks siit.
Raamatu juures annab tugevasti tunda see, et dr Henry Marsh õppis enne meditsiinikoolis õpingute alustamist kolm aastat Oxfordis politoloogiat, majandust ja filosoofiat. Sellest oli juttu ka HeadRead festivali kohtumisüritusel. Tal tuli nende õpingute käigus kirjutada lõputult kodutöid. Ja päevikut on ta pidanud alates 12. eluaastast, kogu elu, ning ta päevikud saidki selle raamatu lähtematerjaliks.
Raamatu pealkiri „Ära tee kahju” on inspireeritud Hippokratese vande (arstivande) tekstist. Raamatut lugedes aga saab selgeks, et olgu muude kohtadega kuidas on (haavad kasvavad kinni, luud kasvavad kokku…) on ajuoperatsioonid sellised, mille puhul on kahju tegemine ennustamatu, isegi siis kui tundub, et kõik peaks saama korda… isegi siis juhtub miskit ja pöördumatu-parandamatu kahju on tehtud. Inimene elab-eksisteerib-vegeteerib sellisena ehk aastaid ja tohter elab selle teadmisega, et seekord ta paraku tegi kahju…
„Igaüks mõistab, et me kõik teeme vigu ja õpime neist. Probleem on selles, et kui minusugused arstid eksivad, võivad tagajärjed patsientide jaoks olla katastroofilised. Enamik kirurge – alati on ka mõned erandid – tunneb sügavat häbi, kui nende tegevuse tagajärg on patsientide kannatused või surm, ja kui sellele järgneb veel kohtuskäik, on häbitunne veelgi tugevam…“ (lk 149)
Liigutavad osad selles raamatus on need, kus on juttu dr Marshi isiklisist asjust, suhetest abikaasadega (sh lahutusest), lapse haigusest, operatsioonist ja surmast ning ema haigusest ja viimastest elupäevadest. Väga aus ja valus ja inimlik. Tohter polegi nagu mingi jumal taevas, vaid täiesti inimene:
„On imeline tunda enda ümber nii palju armastust,“ ütles ema kaks päeva enne surma. „Olen õnnega koos.“
Emal oli muidugi õigus. Vaevalt on meist paljudel õnne – kui sellist sõna sobib kasutada – surra nii ilusasti, kui on käes meie aeg minna: surra pärast pikka elu oma kodus üsna kiiresti oma laste hoole all, oma pere ümberringi ja valust täiesti prii…“ (lk 188)
Ausad on need osad raamatust, mil dr Marsh on kolleegide hoole all oma tervise pärast. Jah, ta suudab maksta erameditsiini teenuste eest ja kasutab neid mugavusi ning tunneb selle pärast ka pisut piinlikkust.
Raamatu eelviimasel leheküljel on tänusõnad:
„Seda raamatut poleks kunagi kirjutatud armastuse, nõu ja julgustuseta, mida sain oma abikaasalt Kate’ilt, kes mõtles välja ka raamatu pealkirja. See raamat ongi pühendatud temale.“
Kirjastus tutvustab raamatut siin.
Mina aga tänan ja soovitan.
***
Ilmunud: Varrak, 2018
Tõlkinud Malle Klaassen
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik