Jukka Viikilä “Akvarellid Engeli linnast”

„Ainult kuus aastat,“ ütlen Charlottele.  Niimoodi lubas arhitekt oma naisele.  Seni Berliinis vaid magasine, veskeid ja tammidele lüüse projekteerinud noor arhitekt ja Turus, Revalis ja Peterburis  toimetanud lootustandev mees on sõlminud lepingu ehitamaks üles Helsingi.  Nii pikaks ajaks on tal leping.  Ja nii ta usub, aimamata isegi, et seob end selle põhjamaise, külma ja tuulise linnaga  24 aastaks.

„Helsinki ehitas keegi Carl Ludvig Engel. Mida me temast teame? Suurt midagi. Asjalik mees, laitmatu ja toimekas. Kui andmed tema kohta on napid ja mitte eriti usaldusväärsed, siis tema ehitised on suured ning muutumatud … Võime uurida tema jooniseid, niipalju kui neid on säilinud, aga needki on kõigest joonised …  Nii mõtiskleb Carl Ludvig Engel.

Geniaalne linnaplaneerija Ehrenström, kes on arvestanud oma Helsingi üldplaanis linna tuulise iseloomuga, on noore arhitekti üles kiitnud keiser Aleksander I-le, kes nüüd soovib, et kiidetu ehitaks üles Soome suurvürstiriigi uue pealinna, tules kannatanud Helsingi, kuigi  see on keisri jaoks tähtsusetu väikelinn.  Engel arvab, et ehk on see kiituski liigne vaimustus, kuid on meelitatud ning õnnelik, et tema projekteeritud Senatihoone on äsja leidnud keisri poolt heakskiitu.

Kuigi raamat räägib palju elu haprusest, leiab arhitekt, et linn peab tulema kindel. Ta ütleb Helsingi, oma uue ülesande kohta: „See on hõredalt asustatud kaljune neem ulgumere saarestikus, Läänemere leidmata pärl, mis on enamjaolt raskesti läbitav mägi.“ Tegelikult on kogu Soome üks suur raskesti läbitav kaljupank. Oma suurima projekti – uue uhke kiriku ehitamist peab ta suureks väljakutseks ja soov see vastavalt oma unistustele tõeks teha on suur. Samas ta arutleb oma päevikus: „Pimeda maa kirik tuleks projekteerida pimedas ja ehitada pimeduses, aga kirik tuleb valge nagu kogu linn, mis peab pimeduse eemale tõrjuma.“  Lõpuks aastaid kestnud töö projekti kallal päädib kirikule piduliku nurgakivi paneku ja suure ilutulestikuga  25. juunil 1830.  Kirik kui sümboolne palk usina töö eest keisririigi hüvanguks, õigustamaks enda palkamist,  millele lisandub nüüd ka uus tellimus: Turust ületoodav keiserlik Aleksandri ülikool vajab uut hoonet, mille asukohaks saab Suurturu lääneservas olev krunt otse Senatihoone vastas.

Linnaplaneerija on paigutanud noore arhitekti valged kivipaleed ehitatavas linnas pidulikesse paikadesse. Kui keiser mõne aja pärast oma nimepäevavisiidil külastab Helsingit ning peatub äsjavalminud kindralkuberneri majas, siis on ta järjekordselt vaimustunud „proportsioonidelt nii nauditavast ehitisest“ ning leidnud ka Viapori  kasarmu olevat ainulaadse, mida teistel valitsejatel pole ette näidata. See linn sünnib arhitektil tõesti armastusest ja vabadusest teha Helsingi selline, kuis iganes tema loojal pähe tuleb.

Engel jäädvustab akvarellis ka peagi muutuvaid maastikke ning kahetseb, et ei ole jäädvustatud neid paiku, mis on nüüdseks juba linna ehitamise käigus muutunud. Hiljem maalib teatriarmastajast Engel vahel ka teatrikulisse, kui kiire töö seda lubab.

Engelile pakutud Berliini ehitusnõuniku kohast  ütleb too ära. Tõenäoselt ennastki pettes, usus, et töö Helsingis on nii tähtis, et pärast võimaldaks see talle hiljem paremaid kohti. Samas loeb ta pea iga päev Schinkeli ettevõtmistest Berliinis, kuhu ta oleks valmis tagasi pöörduma, naisest rääkimata.  Kuid südametunnistus ja vabadus ehitada oma nägemuse järgi linna, hoiab teda paigal.

Hoonete järgemisi kerkides muutub Engeli positsioon ja ambitsioonid, kuidas ta loob ilu esimese lilleaia ja kasvuhoonega soomlaste jaoks harjumatul viisil.  Linnaehitaja töö ei ole pidev rassimine. On ootamist, paberimäärimist, aga tulemus  on alati nähtaval. Ja hoonetele annab elu inimene. Ja iga inimese jaoks on linn isesugune, erinev. Ehitusbüroo esimehena (Intendandikontori juhatajana) koostab Engel ka Turu taastamise üldplaneeringu, muutes sellegi linna tulekindlamaks.

Sageli mõtteisse vajunud tigedailmeline ja pahur Engel mõtiskleb elu, oma võimaluste ja asjade olemuse ning päevasündmuste, enda ja loodu üle,  kuidas kunagi tulevikus teda mõistetakse.  Samas  ei mõista ta ise,  kellele ta  oma mõtteist, aistingutest kirjutab. Vahel kahtleb ta isegi, kas Helsingi saab kunagi niisuguseks esinduslinnaks, nagu Aleksander kujutles ja mille ehitamiseks Engel palgati.  Kõhklev tuleviku suhtes, kardab ta, et mõeldakse tema loodud linnast kui ebakindluse ja lohutamatuse ning igatsuse monumendist, kus tulevased põlved kõnnivad tema meele umbtänavatel. Kas mitte avarus ei ole soov hoida inimesi üksteisest lahus? Ja samas peab ta oma peatöödeks võimast ja valget Nikolai kirikut ja Aleksandri ülikooli ning selle kuppel-laega raamatukogu.

Oma tohutu töö eest linna ehitamisel ja arendamisel pälvib lõpuks ta keiser Nikolai I käest Püha Anna II klassi ordeni. Aleksander I on teda tunnustanud Püha Andrease ordeniga.

2016. aastal Soome olulisima proosapreemia Finlandia ning Kaarle auhinna pälvinud dokumentaalne ja luuleline teos on kergesti loetav päeviku vormis mõnus ajaviitelugemine.

Ja  vast pole liiast lisada, et arhitekt on ka Eestisse  – Tallinnasse ning Tartusse – jätnud oma jälje kasvõi  Toompea lossi,  Kohtu 8 maja ning Stenbocki maja, Tartu Ülikooli ja raekoja näol.

***

Ilmunud: Post Factum, 2017
Tõlkinud Kai Aareleid

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga