Kummaline raamat. Hingedeaega sobiv. Leina juurde, leinaaega sobiv.
Lind, must lind… natuke ohtlik ju.
Aga selles raamatus on ta omamoodi leinaterapeut.
Kes siis veel kui mitte tema.
Vares.
Üks perekond on jäänud omapäi, ilma ema ja abikaasata…
Isa ja kaks poega – üritavad, saavad kuidagimoodi hakkama… aga ikkagi. Varesest, kes kuskilt tekib, on päris palju abi.
Vares saabub meeleheitel perekonna juurde. Ta on Vares – vaenlane, trikster, ravitseja ja lapsehoidja. Seda sentimentaalset lindu lihtsalt tõmbab leinava pere poole ja ta ähvardab, et ei lahku enne, kui nad teda enam ei vaja.
—————————–
ISA
Neli või viis päeva pärast tema surma istusin üksinda elutoas ja mõtlesin, mida teha. Lohisesin ringi, oodates, et vapustus järele annaks, oodates, et mu päevade organiseeritud teeskluses ilmneks mingigi konkreetne tunne. Tühjaks roogitud. Lapsed magasid. Mina jõin. Kimusin aknal plärusid. Mulle tundus, et tema puudumise peamine tulemus oli see, et minust saab jäävalt see organisaator, see nimekirju koostav tänuklišeedega kaupleja, emata kasvavate laste igapäevarutiinide masinlik arhitekt. Lein oli kui neljas dimensioon, abstraktne, ähmaselt tuttavlik. Olin külm. (lk 12)
VARES
Meie esimene kohtumine oli väga romantiline. Nurjatu. Hiirelõks. Kahe magamistoaga ülakorruse korter, kahel tasandil, habras kidaline eksitus, hiilisin läbi seina vaevata sisse ja üles ärklikorruse magamistuppa, et näha puuvillapoisse vaikselt magamas, süütute laste joovastavat huma, vilt, klint, tim-tiri-limp, kogu paik leinast raske, iga pind surnud ema, iga kriit, traktor, mantel, kummik kaetud leinakihiga… (lk 17)
POISID
Me olime väikesed poisid kõigi oma puldiautode ja tinditemplitega ja me teadsime, et midagi on juhtunud. Me teadsime, et me ei saa selget vastust, kui küsime: „kus ema on?“ ja me teadsime – veel enne seda, kui meid viidi meie tuppa ja pandi istuma voodile teine teisele poole isa –, et midagi on muutunud… (lk 21)
VARES
Aga ma hoolin, ja sügavalt. Minu jaoks on inimesed igavad, välja arvatud siis, kui nad leinavad. Tervises, hävingus, näljas, hirmutegudes, hiilguses või normaalsuses on väga vähe sellist, mis huvitaks mind (huvitaks MIND!) samavõrra kui emata lapsed. Emata lapsed on puhas vares. Tundelisele linnule on säärase pesa rüüstamine küps, külluslik ja viib keele alla. (lk 24)
ISA
Me läksime ühte kohta, mida ta armastas. Teel sinna ütlesin neile autos, et olen aru saanud, et olen olnud pärast ema surma isevärki isa. Nad ütlesid mulle, et ma ei muretseks. Ma ütlesin neile, et kogu see jama Varesega on möödas, ma hakkan veidi rohkem õpetamisega tegelema ja lõpetan mõtlemise Ted Hughesi peale.
Nad ütlesid mulle, et ma ei muretseks. (lk 121)
—————————
Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Sash Uusjärv
Kirjastus tutvustab seda raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda:
Max Porter. See linnuke on lein
Mina aga soovitan.
On hea. Päriselt ka.
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik