„Paradoksid“ on 27-aastase Mari-Liis Müürsepa esimene luulekogu. Raamatu peamised teemad on armastus ja ühiskond. Luuletused on struktureeritud 8 alateemasse: Ma olen naine, Ära luuletajaga ela, Armastuse ahistus, Elajate maailm, Kodanike keskelt, Su pinda ei hinda ma iga päev, Eesti, Üksmeele üksus ja Tugevale. Raamatus on esindatud nii riimluule kui vabavärsid.
Tunnen raamatu autorit hästi. Tutvusime esmakordselt 2 aastat tagasi kirjandusõhtul Viimane Neljapäev, kus luuletajad oma loomingut ette kandsid. Peagi said meist ühise hobi tõttu koostööpartnerid ja sõbrad. Teda iseloomustavad viisakus, empaatiavõime ja emotsionaalsus. Mari-Liis on inimene, kes hoiab väga oma sõpru. Kui mul on olnud raskeid hetki, siis on Mari-Liis kirjutanud mulle toetavaid sõnumeid ja patsutanud sõbralikult õlale. Mari-Liis on öelnud, et luulelooming on autorist alati mõnevõrra eraldiseisev. Ma olen temaga üldjoontes nõus, kuid loomingust on siiski vahel võimalik isikuomadusi välja lugeda.
Luuletused on jagatud 8 alateemasse, mis teeb raamatu lugemise lihtsamaks ja arusaadavamaks. Üks tuntud Eesti luuletaja on öelnud, et tavaliselt käib luuleraamatu kokkupanek järgmiselt: autor saadab kirjastuse toimetajale oma luuletused, kes selekteerib välja talle ebasümpaatsed ja liialt raskestimõistetavad tekstid, seejärel pannakse need juhuslikult järjekorda. Parimal juhul paigutab toimetaja sarnaseid sõnu sisaldavad luuletused raamatus üksteise järele. Minu meelest kannatab kirjeldatud skeemi puhul teoste terviklikkus, kuid käesolev raamat on kahtlemata tervik.
Raamatus olevad luuletused on emotsionaalsed ja enamasti jutustavad need loo. Lugedes luuletust „Sõbrale“, mis räägib sellest, kuidas keegi soovib vabasurma minna ning sõber teda ümber veenda üritab, tõusevad mul ihukarvad püsti. Luuletus „Ära luuleta ja ela“ tekitab minus samastumise tunnet. Ma usun, et paljud inimesed on vähemalt ühe korra elus kiirustanud püsisuhtesse inimesega, keda veel piisavalt ei tunta ja lõpptulemus võib olla suur hingevalu. Seoseid tekitab ka luuletus „Viimaks ometi“, mis räägib silmarõõmust, kes aeg-ajalt ära kaob ja oma tegevust ilmselgete pooltõdedega põhjendab. Enamasti ongi luuletused kurva alatooniga, kuid mitte kõik . Näiteks „Kõik lähevad alati“ on intelligentne ja lõbus vaade Eesti inimeste ellu. Selliseid luuletusi on huvitav lugeda. Need on emotsionaalsed ja nendega on võimalik samastuda.
Kuid kindlasti on autoril veel võimalik areneda. Eelpool nimetatud luuletused olid tõepoolest head, kuid raamatus leidub ka tekste, mis on küll head, aga liialt tagasihoidlikud. Seda just luuletuse emotsiooni pakkumise osas. Mulle meeldiks tunda veelgi rohkem kõhedust ja äratundrõõmu ning ma sooviksin naljakate luuletuste puhul isegi rohkem naerda. Vormiliselt on need tekstid tugevad ja toimetaja lisatööd need minu hinnangul ei vaja.
***
Ilmunud: Hea Tegu, 2018
Vaata leidumust e-kataloogis ESTER
Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja