Raamatu autor Helmi Vela jutustab oma loo, kuidas ta tutvus oma tulevase abikaasa Amiriga, kuidas tema uueks koduks sai Albaania ja milliseks katastroofiks kujunes tema elu võõras kultuurikeskkonnas.
Helmi ja Amiri tutvus sai alguse internetist. Amir elas tol ajal Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaal ning Helmi sõitis talle sinna külla. Londonis elasid nad koos poolteist aastat ning neile sündis tütar. Kui tütar Lote oli üheksakuune, otsustasid nad, et kolivad Albaaniasse, kus elavad Amiri vanemad ja sugulased. Helmi unistas ilusast elust päikesepaistes, kuid kohale jõudes selgus, et idülli varjutavad kultuurilised erinevused. Amir on kui ümbervahetatud ja Helmi tunneb ennast üksikuna ja kõrvalejäetuna. Päev päeva järel möödub Helmil vangistuses koduseinte vahel, ainult poodi on tal lubatud minna ning ka sinna ei tohi ta liiga kauaks jääda, sest nagu Amir ütleb: „Albaanias on teistmoodi reeglid kui Londonis! Kui naine hulgub lapsega üksi tänaval, vaadatakse mind kui sinu meest halva pilguga. Korraliku naise koht on kodus, mitte linna peal litutamas!“. Keeruliseks muudab olukorra ka asjaolu, et Helmi ei oska albaania keelt, ta ei saa kohalikega suhelda, lugeda ajalehti ega vaadata televiisorit.
Mulle kui loomasõbrale on eriti valus lugeda albaanlaste suhtumisest loomadesse. Pisarad kisub silma autokastist mahakukkunud ja jalad murdnud lehma peksmine. Ääretult kurb on ka lugu nälginud kutsikast, kelle Helmi hoovist leiab, talle süüa annab ja enda juurde tuppa võtab. Uudis koerast viib Amiri endast välja, ta röögib, et mitte ükski normaalne inimene ei pea looma toas. Ta haarab kutsika une peal kõrvupidi kätte ja lennutab loomakese hirmsa kisa saatel suure kaarega põõsasse. Helmi saab jalahoobi, mis paiskab ta põrandale. Amir ähvardab, et kui Helmi veel mõne looma peaks tuppa tooma, lendab ta ise nagu koer tänavale.
Helmi elu muutub iga päevaga hullemaks kuni sellest saab täielik õudusunenägu. Amiri vihahood muutuvad sagedasemaks ja lisaks naise peale karjumisele, on ta üha tihedamini hakanud Helmit tõukama ja juukseidpidi tirima. Isegi avalikus kohas ei häbene Amir naise peksmist. Kui ta tabab Helmi internetikohvikust emale kirja kirjutamast, peksab mees põrandal lamavat naist rusikaga näkku ja ribidesse ning seda kõike oma hüsteeriliselt nutva väikese lapse nähes.
Mehe agressiivsushoogude kasvades mõtleb Helmi üha enam kuidas Albaaniast ja Amiri juurest lapsega koos põgeneda, aga tema pangakonto on tühi ja tal pole enam sääste, et lennupiletit soetada. Meeleheites ostab ta salaja toidupoest pudeli alkoholi ja joob ennast täis. Tema ainus soov on end pildituks juua, et saada siinsetest muredest ja siit maailmast kas või korraks ära. Amir, avastades, et naine on alkoholi tarvitanud, peksab ta vaeseomaks, nii et isegi Helmi laps hakkab oma ema segipekstud näo pärast kartma.
Järgmine peksmine viib Helmi juba haiglasse. Amir peksis teda algul rusikatega ja kui käed väsisid, siis haaras raudkangi, millega nüpeldas naist kuni too teadvuse kaotas. Ilmselt oleks ta oma raevus Helmi maha löönud kui Amiri vend poleks vahele tulnud ja teda naise juurest eemale tirinud. See on ka viimane piisk naise kannatuste karikasse – koos lapsega sõidab ta tagasi Eestisse.
Helmi jutustatud aus ja avameelne lugu tema läbielamistest Albaanias on traagiline ja mõtlemapanev, see on täiesti erinev tavapärasest rõõmsast reisiraamatust. Tema ilusalt alanud armastus ja unistus ilusast elust varises kokku kui ta jõudis võõrasse riiki, kus võõrad kombed ja eurooplasele arusaamatud keelud. Helmi jutustus ja tema valusad õppetunnid võiksid olla teistele hoiatuseks, et kultuuridevaheline erinevus on tõsine väljakutse.
Kirjastaja veebilehelt leiab katkendid raamatust: Helmi Vela ja Katrin Buchanan. Minu Albaania
***
Ilmunud: Petrone Print, 2012
Kirja pannud Katrin Buchanan
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Iris Pütsepp
Tallinna Keskraamatukogu praktikant