Mind kutsus lugema just pealkirjas sisalduv paik ja aeg. On öeldud, et see on detailitruu kirjeldus jõululaupäevast 1970. aastal läbi 13-aastase poisi silmade. Vist mitte ainult selle poisi. Võin tõesti öelda, et sellised nägid enamasti välja paljude tolle aja „väikeste“ inimeste perekesksed kodused pühade-eelsed askeldused ja jõulupäevad. Kas see just oli 1970.a. või paar aastat varasem, aga mäletan omast käest, kuidas vanaema kattis toas baikatekiga akna, kui kuusel küünlad põlesid. Ikka igaks juhuks varjamaks võõraste pilkude eest, sest lapsel pole vaja koolis pahandust, kuna vahel käisid õpetajad kodude akende taga hiilimas, kus ja kas on kuusk küünaldega. Askeldused ja meeleolu aga enne pühi ja jõululaupäeval on kui kopeeritud. Nõmme turg ja „kuusejaht“ Valdeku poe juures, 33. liini buss ja äkki ehk Haava tänava kool, see armas vana väike koolimaja, millel oli ka veidra kujuga uus juurdeehitus, tollane raamatupood koolist üle Vabaduse puiestee. Ahistav teadmine, et vaheaeg alles algab nädala pärast. Ahiküte ja ahjupraad sütelt otse ahjust, meeletult hästi lõhnav soe ja kohev jõulusai, sahvrist toodud vanaema keedetud sült ja kuumad kartulid, küünlahelk ja kuuselõhn, tagasihoidlikud väikesed kingid kuuse all ahvatlemas ja ema eestlaulmisel vanad tuntud jõululaulud. Kõik see meeleolu – nii armas!
Mõned julgemad riskisid käia kuskil kirikus jõululaupäeva jumalateenistusel, olemata üldsegi usklikud, küll aga lummatud neist kaunitest jõululauludest, eriti „Pühast ööst“ oreli saatel ja kirikuliste ühiskoorist. Külmavärinad sibasid üle selja. Seiklus, mis isekeskis klassikaaslastega vaheajal salajutuks sai. Teada oli ka, et mõni agaram koolijuht käis patustajaid kirikute ustel püüdmas, seda eriti hilisemal keskkooli ajal ja linnas. Oli see tõsi või legend – võta kinni. Hirm ja põnevus saatis sind ikka. Eks valgeid pluuse ja valgeid sukkpükse kanti ka, aga ilmselt rohkem ja kas olid õpetajad tuimemad või oli see valge „tavalisem“, keegi ei pidanud seda märgiks. Erilisi aktsioone ei juletud teha, sest õpetajad olid ikka suured autoriteedid. Ei tea ühtegi tollastest õpetajatest võrrelda raamatutegelastega. Aga see ju kirjaniku õigus pisut asja elavdada.
See lühiromaan oleks justkui kirjutatud Nõmme tollastele koolilastele, toomaks meelde nostalgilisi lapsepõlvemälestusi, aga tänapäeva noortele tundub see kindlasti igav, sest midagi ju ei juhtu. Küll aga usun, et see raamatuke aitaks mõista ehk paremini aega ja olusid ning oma vanemaid ja vanavanemaid, kes on tulnud sellest ajast ja hindavad seda rahu ja vaikuse püha.
***
Ilmunud: Hea Lugu, 2018
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja