Tõlkija, kirjanik ja frankofiil Indrek Koffile näib olevat meelepärane komponeerida teoseid lühemate palade ja mõtete kogumikena. Näiteks „Eestluse elujõust“ (mis pälvis 2010. aastal Kultuurkapitali luuleauhinna) koosneb rahvasuistest käibefraasidest, „Saja rahva lood“ (2016) sisaldab aga ideid kirjutamata muinasjuttudest. Ka „Võimalus jääb. Uitmõttepäevik“ (2019) on sarnaselt fragmentaarne, kuid materjaliks on sedapuhku autori 2018. aasta jooksul kogunenud isiklikud mõtisklused – iga päeva kohta sissekanne.
Sealhulgas on nii põgusamaid-hägusamaid katkeid, mis lugeja jaoks rohkem otsi lahti jätavad, kui ka veidi pikemaid mõttearendusi, nii konkreetseid kui ka filosofeerivamaid peegeldusi elulistest olukordadest. Kõneviis on sümpaatselt subjektiivne, aga mitmedki teemad, mis ikka ja jälle nähtavale ilmuvad, üldinimlikku laadi. Kuidas õigesti elada – ise, üksteisega? Mis see inimene õigupoolest on – kas peale sünapside ja nutipöialde midagi veel?
Koff pakub lugejale võimalust heita kõrvalpilk ka endale selles kaasaegses igikiirustavas materialistlikus maailmas. Ilu, väsimus, lähedus, tühjus – nii kulgeb argielu tsükkel. Päevikuridadest kumab aga korduvalt igatsust aeglasema tempo ja meelerahu järele. Mõned elu ja inimloomust kommenteerivad tähelepanekud on sellised, mille üle ilmselt paljud mõnel eluhetkel ohkavad ja mis seetõttu mõjuvad trafaretseltki. Samas saab lugeja just siis mõistvalt kaasa noogutada: „Eks ole!“
Raamat on mõnusas kerges taskuformaadis ja oma värvilise kritseldusliku kujundusega eriti praegusel suvisel ajal sümpaatne randa või parki kaasahaaramiseks. See ei tähenda siiski, et tegu oleks läbinisti päikselise lugemisega (ehkki leidub parajal määral muhedust, kahtlemata!) Autori rõhuasetuste tagant aimub kohati teravaltki heitlike aegade taust ja sellest tõukuv mure ühiskonna pärast, kus on kriitiliselt puudu mõõdukusest, dialoogist ja empaatiast.
Siiski jääb alles võimalus oma mõtteid sõnadena ritta seada, püüdes asjadest ja elust niiviisi paremat selgust saada. Ja kui juhtub, et “õige sõrm tõmbab üle õige keele ja õige heli kandub õigesse kõrva” (lk 117), siis võib kirjapandust olla tuge ka kellelegi teisele omaenda Ameerika mägede ja tühjusepäevadega hakkamasaamisel. Lootus jääb!
***
Ilmunud: Härra Tee & proua Kohvi, 2019
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Annemari Parmakson
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja